Friday, December 23, 2011
Sibulasupist veel
Muidugi olen ma väga rahul. Tegin täna kohe uuesti sedasama lingitud suppi ja norisin Mehe arvamust. Mees ütles, et ei ole mingit kahtlust, restoranisupp ei kõlvanud süüa, kodune on kordades parem.
Restoranisupis olid Mehe jutu järgi küll kõik vajalikud komponendid olemas olnud, aga maitseaineid kaugelt liiga palju - liiga soolane ja liiga maitsetaimene (Mees ei tee siiani maitse järgi vahet tüümiani ja rosmariinil, ma ei tea, kumba nad seal Atlantises kasutasid). Minu jaoks seostub hästikeedetud supiga pigem supi põhiainete maitse, aga mitte soolasus. Soola lisan alati pigem ettevaatlikult - kes tahab, võib ju natuke soola oma taldrikusse juurde panna.
Muidugi ei tea ma, mis retsepti järgi täpselt see restoranisupp keedetud oli, aga elukutseline kokk peaks siiski oskama soolaga ümber käia, olgu retsept milline tahes.
Sunday, December 18, 2011
Ahjuliha küpsetatud kõrvitsaga
Järgmisel päeval kuumuta ahi 200 kraadini. Pane suurde vormi marinaadist võetud liha, pekipool ülespoole, kalla marinaad vormi põhjale ja laota sinna peale 500 grammi kõrvitsa viljaliha (näiteks kuubikutena). Veel koori ja viiluta kaks ca 5-sentimeetrise läbimõõduga sibulat ja pane needki vormi liha kõrvale. Pista vorm ahju. Käi aeg-ajalt vaatamas ja sega aedvilja, kui tundub, et võiks tarvis olla. Marinaadi võid lihale ka peale kallata, paha see ei tee. Kui tundub, et lihal on liiga kuum, keera vahepeal kraadid 160 peale. Umbes tunni aja pärast võiks valmis olla. Serveeri kartulitega. Must puru kõrvitsa peal on loomulik, see juhtub palsamiäädikaga, kui ta kaua ahjus on.
Saturday, December 17, 2011
Somat haiseb
Tjah, on hull küll. Somat Standard Soda-Effect haiseb. Haisutab harjakappi, kus ma igasugust kodukeemiat hoian, ja hullem veel, hais püsib nõude küljes ka pärast seda, kui masin on pesemise lõpetanud. Kui hästi vähe pulbrit panna, siis ei pese, kui panna parasjagu, siis haiseb. Pluss nõudele jäävad imelikud valged viirud. :S Kui loputusvahendit ka panna (või mis selle vedeliku nimi oligi?), siis viirge ei tule, aga Rainbow pulbriga pole loputusvahendit vaja ja viirge ei pea ka kartma. Taas näide sellest, et puhtalt tarbija seisukohast (ma ei oska hetkel kummagi pulbri loodussõbralikkust hinnata, arvatavasti ei ole kumbki kuigi öko) on nimetu produkt parem kui firmakas ...
Friday, December 9, 2011
Vorstikeerud
Pane ahi sooja, kahesajast kraadist jätkub. Lõika vorstid kahekaupa lahti ja keeruta iga paari ühenduskohalt keerd välja, nii et saaksid vorstisisu ühtlaselt ära jagada. Tekivad pikemad lõdvavõitu vorstid. Lõika peekonil kamar ära. Keera iga vorst koos peekoniviiluga rulli ja suska rullist rosmariinioks risti läbi. Võib-olla pead rosmariinioksa viltu ära lõikama, et ots teravam oleks. Kui otsustad rosmariinist loobuda, siis kasuta kokteilitikke, vorstid ei taha iseenesest rullis seista. Pane ahjuvormi põhja natuke õli ja lao vorstikeerud sinna.
Küpseta, kuni vorstid on küpsed. Juurde sobib keedetud ja tambitud kaalika-porgandipuder sinepiga.
Retsepti idee on pärit ajakirja "Good Food" viimasest numbrist.
Sunday, December 4, 2011
Kena kooslus
Pähklikartulid käivad nii:
Koori ja tükelda umbes sentimeetri-poolteisese küljepikkusega kuubikuteks nii palju kartuleid, kui arvad vaja minevat. Pane kartulikuubikud suurde potti, kus keeb paarisentimeetrine veekiht. Lisa üks puljongikuubik ja natuke vett. Lase kartulitel keeda umbes kümme minutit, vaata, et liiga pudiks ei keeks. Kurna, auruta. Purusta peotäis pähkleid või mandleid, sega kartulitega, lisa paar supilusikatäit võid ja prae samas potis natuke aega.
Sobis hästi.
Ülejäänud pardikorjuse ilmselt puhastan lihast, mida soojendan paari päeva pärast koos Vanaema tehtud hapukapsaga. Ülearusest nahast keetsin puljongi, loodan seda mingil päeval kasutada idamaise pardisupi tarbeks - kusagil nagu oli mingi selline retsept.
Thursday, November 24, 2011
Sibulasupp
Kuna ma ei ole päris kindel, kas ilma autori loata kopeerimine ikka on ilus, soovitan vaadata linki, aga siia kirjutan oma kommentaarid. Mõned mõisted retseptis on mitmetimõistetavad, näiteks.
Suur sibul on minu jaoks sibul, mille läbimõõt on vähemalt 5 cm. Võib ka rohkem.
Kolmandik pakki võid on jällegi ebamäärane kogus, kuna võipaki suurus kõigub 175 grammist 250 grammini. Mina panin tunde järgi umbes 70 grammi.
Samuti on ebamäärane suurus küüslauguküüs, prantslaste küüslaugud on täismehe rusika suurused. Näpistasin seina pealt koduküüslaugupatsist kolm suuremat küünt, nii umbes väiksemate kätega naisterahva pöidlaotsa suurused.
Sörts tähendab minu jaoks telekokkade randmenõksuga liigutust, et potti jõuaks umbes poolteise-kahe supilusikatäie jagu vedelikku. Tundub, et sai õige.
Valge veini äädikas läks, Mees ei armasta õunaäädikat.
Konjakit mul paraku lihtsalt pole ...
Valge vein oli Müller-Thurgau sordist, Saksamaalt toodud magusapoolne eksemplar.
Riivjuust antud kontekstis oli tavaline Saaremaa juust.
Ilmselt oleks võimalik kõiki komponente valida ka hoopis teistmoodi. Ma küll päris täpselt ei tea, mis juust supile ideaalne oleks, näiteks www.chefkoch.de lehelt leitud 23 prantsuse sibulasupi retseptis kasutatakse vähemalt kuut erinevat sorti, mis ei ole omavahel sugugi sarnased.
Oluline on kasutada võimalikult laia põhjaga potti või panni (mäletate, kuidas Remi kurvastas, kui ema Barberin pannil sibulasuppi hakkas valmistama? - Malot' "Perekonnata"), mina võtsin rumalast peast väiksema poti ja osa sibulat ei tahtnud kuidagi pehmeks haududa. Sellegipoolest oli tulemus väga meeldiv.
Friday, November 18, 2011
Semusüsteem
Semusüsteem aga on idee poolest väga lihtne asi. Vanem vend või õde hoolitseb noorema eest - vaatab, et nooremal oleks kodust välja minnes taskurätik kaasas, seob saapapaelu, kallab nooremale piima jne. Olen netiavarustes "kohanud" suurperesid, kus see toimib suurepäraselt. Samuti olen sattunud sapistele kommentaaridele, kus arvatakse, et niisugune nooremate eest hoolitsemine võtab lastelt ära lapsepõlve jne. Tõelise semusüsteemiga peredes on igal vanemal lapsel oma kindel "semu", kelle eest see vanem laps hoolt kannab.
Keskmises Eesti peres on heal juhul kolm last, sageli üsna suurte vanusevahedega. Suurte vanusevahede põhjuseks tuuakse, et vanematel peab olema võimalus pühenduda igale lapsele eraldi ja jätta igale lapsele tema individuaalsus. Ehk sisuliselt kasvatatakse paljudes peredes sisuliselt mitut üksiklast, kellel ei ole huvi ega võimalust vendade-õdedega koos kasvada. Laste vanusevahed on muidugi iga pere enda valik - ja mõnikord ka lihtsalt paratamatus, lapsed sünnivad siis, kui sünnivad -, aga noorema õe-venna abistamine ei tohiks vanemale lapsele küll liiga koormav kohustus olla.
Meie ei ole kodus mingit semusüsteemi sarnastki asja sisse viia püüdnud, kuna poiste vanusevahed on pigem väikesed. Ometi võttis Jõugu Juht sel suvel ise Tema Titenduse öise potileviimise ette ja viimasel ajal on pidanud enda kohustuseks Tema Titendust õhtul pidžaamasse toppida. Palunud oleme me tal seda teha vist kokku kahel korral ja pigem peame rohkem tähelepanu pöörama sellele, et Jõugu Juht nooremate eest liiga palju ei hoolitseks. Unistaja juba kipub seda ära kasutama (Jõugu Juht on Unistajast poolteist ja Tema Titendusest neli aastat vanem). Ainus koht, kus me tõesti ootame Jõugu Juhi igapäevast abi Tema Titendusega toimetulekul, on turvatooli rihmade kinnitamisel - Jõugu Juht istub Tema Titenduse kõrval ja saab venna turvavöö oluliselt kergemini kinni kui Unistajast üle küünitav lapsevanem. Tõsi, praeguseks paneb Titendus ühe poole turvarihmast juba iseseisvalt klõpsti kinni, teine pool käib millegipärast raskemalt, sellega ta toime ei tule. Ka Unistaja tunneb ennast mõnikord uhke vanema vennana, kui on juhtunud Titendusele kommipaberit avama või midagi kätte andma.
Selle kõige foonil tundub laste omavaheline abistamine väga loomulik asi olevat. Isegi Tema Titendus, kes autosse kinnitamisel rahulolevalt piiksub: "Keik aitavad minu," märkab juba, kui suured vennad näiteks joonistamisel kustukummi taga otsivad, ja ilmub varsti diivani tagant välja, kustukas pihus. Koristamise ideed ta veel mõistnud ei ole, aga kui lapsed oma tuba koristavad, tatsub ka Titendus ringi ja pühib tolmu ühest hunnikust teise. Samuti tahab ta hirmsasti aidata lauakatmisel ja pesuriputamisel - kui kahesel ei murra konti võipaki külmikust väljatõstmine, miks peaks kümnese lapsepõlve ära rikkuma noorema venna saapapaelte sidumine? Vastutus väikevenna saabaste eksistentsi ja venna enda ohutuse eest lasub minu arusaamist mööda kõigis semusüsteemi rakendavates peredes ikkagi vanematel.
Ma ei ole küll veendunud otsese semusüsteemi vajalikkuses S-, M- ja L-suuruses peredes, aga kindlasti on tegu ühe võimalusega kasvatada lastes vastutustundlikkust, kokkuhoidmist ja tagada suurema pere igapäevases kaoses mingigi organiseeritus.
Monday, November 7, 2011
Kartul, mis maitseb nagu kaalikas
Nii et võtke heaks või pange pahaks, Laheotsa "Marabeli" meie pere enam ei osta.
Ja kui teil tekib küsimus, miks me üldse supermarketist kartuleid ostame - kartulite isekasvatamine ei ole meie koduse mullakvaliteedi ja olematu tehnikaga hetkel mõistlik ning turult ostetava suurema koguse kartulite keldrishoidmiseks on meie kelder kaugelt liiga ebahügieeniline ja niiske. Kuna praegu on oluliste ruumide remondijärjekord nagu on, jõuame keldrini parimal juhul aastal 2015. Sinnamaani peaks vastu pidama.
Friday, November 4, 2011
Üks kana. Seitse söögikorda.
Praegu on meie tuumperes-leibkonnas kaks täiskasvanut, kolm üsna väikest last ja kolm kassi. Kuna kassid saavad närimiseks kondid ja kõõlused (või mis iganes nende ülivintskete ribenate nimi on, mis kana rinnaliha sees esinevad?), siis tuleb tegelikult välja lausa kaheksa rooga... Jah, kassile kanakonti anda on üsna ohutu, kass ei kugista jooksu pealt nagu koer, vaid näsib pikalt ja rahulikult kondid puruks.
Ühest tavaliselt poolteisekilosest kanast saab meie pere seitse söögikorda.
Ostmise päeval eemaldan rinnaliha ja kasutan seda mingis kanaroas, mis fileed eeldab. Ülejäänud karkassi, koivad ja tiivad panen väga suurde potti ja lisan nii palju vett, et kana on kaetud. Veel läheb potti üks tükeldatud sibul, mõned porgandid, natuke soola, piprateri ja kui parajasti on, siis ka küüslauku ja/või sellerit. Puljongi maitsestamiseks võib muidugi lisada ka tüümiani, peterselli, loorberit vms taimi, mis meeldivad. Unustan selle poti mõneks ajaks pliidile, vajadusel korjan ainult vahtu. Siis võtan liha ja pipraterad välja. Pipra viskan ära, lihal lasen natuke jahtuda, sest edasine on näpuvaheline töö. Potti jäänud aedviljad korjan välja ja külmutan eraldi, need sünnivad mingi aedvilja-püreesupi sisse küll. Puljongi jagan kahte sügavkülmakarpi. Kummaski karbis on puljongit piisavalt, et selle baasil keeta mingit suppi, mis puljongit nõuab. Igal juhul parem kui poe-puljongikuubik. Liha eemaldan luude küljest ja jagan kolmeks: nahk ja täiesti äratundmatud killukesed, mis lähevad samuti püreesupi sisse; suured ja ilusad tükid; vahepealsed tükikesed. Iga sort eraldi karbikesse ja siis kõik need karbid sügavkülma. Ei puljongit ega keedetud-külmutatud kanaliha ei ole vaja enne pottiviskamist eraldi sulatada. Täiskohaga tööl käies on see eriti mugav.
Nii on võimalik ühest kanast teha näiteks:
- kanapastat "Nell Gwyn"
- klimbisuppi
- kana-riisirooga (ei ole päris kanarisoto, aga algidee on sellest)
- porgandipüreesuppi sulatatud juustuga
- kõrvitsapüreesuppi
- kanapastat kõrvitsa ja kodujuustuga
- roheliste köögiviljade suppi pestoga.
Muidugi peavad kõikvõimalikud aedviljad, juustud ja muud lisandid käepärast olema, aga ausalt, kes inimene tänapäeval ühe toidukorraga ainult liha sööb? Tuleb küll meelde James Herrioti abiline, kes tavatses serveerida pooleldi kitkutud röstparte ilma igasuguste maitseainete ja kastmeteta, aga see mees olevat ka ringi kõndinud, elus mäger õlgade peal lesimas...
Nii tekibki ühest kanast neli suppi ja kolm tahkemat rooga. Meie lapsed on ka muidugi tõelised supifännid, ilmselt selline lahendus supivaenulikes peredes ei sobi. Meil on see aga täiesti kooskõlas laste toidueelistuste ja Mehe vastumeelsusega konte lihast puhtaks närida.
Friday, October 28, 2011
Riided ja... riided
Igasuguste lasteriiete esmane eesmärk on muidugi hoida lapsuke soojas ja mugavas. Kui ambitsioonid ulatuvad sellest kaugemale, siis tuleb vaeva näha. On emasid, kelle jaoks on tähtis, et laps käiks riides võimalikult moekalt, on neid, kes peavad oluliseks lapse enda maitset (sel puhul on tulemus tihti kaugelt näha); meie poisid peaksid põhimõtteliselt käima riides nagu Inglise erakooli kasvandikud. Tähendab, kapuutsiga dressipluusid, suurte piltidega särgid, botased ja pepu-põlveõndlas püksid on meie majas välistatud, välja arvatud mullatööde tarbeks. Pidulikel puhkudel kannab kogu seltskond triiksärke ja ühevärvilisi pükse. Igapäevariiete osas teen mööndusi fliispusade ja töömehepükste (taskud põlve peal) osas. Vähemalt nii kaua, kuni lapsed ei protesti... Siiani ei ole protestinud, vanust ka veel vähe.
Lasteriiete mägedega toimetulemiseks ja selle kõige keskel mitte vaeseksjäämiseks on mul kujunenud mõned nipid.
Usun veendunult taaskasutusse. Second-hand poodidest on palju lihtsam ja rahakotisõbralikum leida lasteriideid, mis ka selga panna kõlbavad ja iga mõttetu moeröögatusega kaasas ei käi. Minu isiklik lemmik-kampsunipood (ei jõua kõiki ise kududa!) on Tartus Võru tänava Riia mäe poolses otsas, üks pisike ruum otse tänavalt sisse astuda. Samast uksest saab ka "Amme poodi", mis on natuke suurem - kaks ruumi koos - second-hand, aga mul on jäänud mulje, et minu lemmik ei ole siiski selle nime all. Taaskasutus toimib ka peresiseselt ja sõprade abiga - oleme mitu korda saanud suure kotitäie rõivaid kelleltki suuremate poiste emmelt ja ise kogun Tema Titenduse väikseksjäänud riideid kotti, mis aeg-ajalt rändab pool aastat noorema J. perele. Kuna Jõugu Juhi ja Unistaja suurusevahe on umbes poolteist numbrit, tõstan aeg-ajalt riideid Jõugu Juhi sahtlist Unistaja omasse ja kui sealt veel midagi terveks jääb, siis rändab see Tema Titenduse kasti, ootama, kuni väikevend kasvab. Iseenesest on seegi hea põhjus osta pigem ajatuid kui moekaid rõivaid.
Uuena ostan kvaliteetseid ja ajatuid esemeid. Ideaalis võiks paar kirikupükse või korralik talvekombe kesta läbi kõigi kolme poisi. Loodame, et mõne asja puhul õnnestub vähemalt ideaalilähedus.
Kuna uut beebit ei paista esialgu kusagilt tulemas, siis ma ei säilita väikseks jäänud riideid ehku peale. Olen netiavarustes "kohanud" emmesid, kes nagu meiegi on pereplaneerimise andnud Jumala hoolde ja seega säilitavad kõik noorimale väikeseks jäänud beebiriided. Meil on küll palju põrandapinda, aga vähe kapiruumi ja Eesti kliimas ei ole garaaž tekstiilide hoidmiseks hea koht, nii et kõik, mis Tema Titendusele väikeseks jääb, saab edasi antud. Muidugi võiks lapsi tulevikus veelgi olla, aga nagu öeldud, ei ole see päris meie endi teha ja seni elame pigem vähemate varude ja rohkema ruumiga.
Ma ei osta riideid, mis mulle tegelikult ei meeldi. Ka siis, kui üks särk maksab kümme senti. Mis mõte on osta hilp, mis sünnib selga panna ainult Kõige Hullema Puhtapesukriisi puhul?
Vähem on rohkem. Täiskasvanule peaks põhimõtteliselt jätkuma neljast-viiest komplektist rõivastest, lapsele seitsmest. Kahtlustan, et kampsuneid on poistel hetkel vähemgi, pole olnud aega lemmikpoes - vaata ülespoole - käia. Isegi seitse komplekti on paljuvõitu, aga igapäevaselt lihtsalt ei ole aega pesu pesta ja niiskemal perioodil kipub restitäis asju ka köetud ahju kõrval kuni kaks päeva kuivama, nii et paar tagavarapükse võib osutuda kasulikuks.
Thursday, October 20, 2011
Tähelepanu... Valmis olla... Uni!
Kui lapsuke on harjunud olema ärkvel kuitahes kaua, ei ole võimalik teda päevapealt ontlikul kellaajal ilma suurema sõjata voodisse saada. Täiskasvanul pidavat harjumuse väljakujunemiseks kuluma kolm nädalat, ja seda ilmselt üpris kõrge motiveerituse puhul. Kujutage nüüd ette väikelast, kelle meelest on uni ajaraiskamine ja poole ööni emme-issi seljas karglemine meelelahutuse tippklass. Iseenesest ja vabatahtlikult ta ilmselt õigel ajal voodisse minema ei hakka. Kuid mis on õige aeg? Varatõusjate riigis Saksamaal lähevad paljud lapsed magama juba õhtul pool kaheksa. Paljudes Eesti peredes peetakse loomulikuks, et laps võib üleval olla kella kümneni. Kui soovida veel rahulikku aega vanematele, on kell kümme õhtul selgelt liiga hilja, aga kui soovida tõusta hommikul hiljem kui pool kuus, on pool kaheksa liiga vara.
Kõigepealt määrake mõistlik magamamineku kellaaeg, lähtuvalt oma pere vajadustest. See, mis kell laps magama minna tahab, ei oma nii suurt tähtsust. Last on võimalik õpetada vaikselt voodis und ootama või harjutada natuke kauem üleval olema.
Looge une-eelsed rituaalid, mis igapäevaselt korduvad. Meie laste igaõhtused tegevused on järgmised: hambapesu järel pidžaamad selga, siis loeb emme unejuttu, issi lisandub lühikese õhtupalve ajaks, musi-kalli ja siis läheb tuli kustu ja lastetoa uks kinni. Korra või paar käivad vähem väsinud lapsukesed veel kempsus, aga üldjuhul on pool tundi pärast head ööd soovimist vaikus ja rahu - shutdown complete. Tema Titendus on praegu eas, kus magamist peetakse nõrkade tegevuseks, aga järjekindla voodisse tagasipistmise ja vaikseks käsutamise tulemusena on ka tema lõpetanud pidžaamaväel ringivudimise ja voodis valjusti laulmise.
Ole järjekindel. Kui on juba kokku lepitud, et lapsed on alates kella poole üheksast (näiteks) voodis, siis ei tohi lubada ühtegi erandit tavalisel õhtul kuni harjumuse täieliku väljakujunemiseni. Muidugi võib vahele juhtuda mõni erakordselt hiline kojujõudmine või mingi väiksemat sorti kodune katastroof, mis lükkab ühel päeval uneaja tunde hilisemaks - aga ka väga väike laps mõistab, et erilisel päeval kehtivadki erilised reeglid ja tavapäeval tavalised.
Ole valmis pikaks ja raskeks võitluseks. Unistaja oli veel kolme-pooleselt Väike Poiss, Kes Kunagi Ei Maga. Küll tuli ta täiesti koduvanavallatul kellaajal voodist välja mängima, küll laulis voodis valjusti või mõnel mälestusväärsel juhul lausa nuttis ja kisendas, kui perekondlik kuldmagaja Jõugu Juht temast varem magama julges jääda. Meil läks aega ligi pool aastat, kuni Unistaja taipas, et voodisse minnaksegi magamiseks. Nüüd magab Unistaja kenasti. Tema puhul on ka selgelt näha, et ta vajab und - kui lõunauni kaks päeva vahele jääb, tuleb taas külla kallis sõber Jonn ja kogu viieaastase loomulik asjalikkus kaob, kuni mäluhäireteni välja.
Ära anna alla. Kui laps on põhimõtteliselt terve ja tal ei ole päeva jooksul midagi kohutavat juhtunud, siis ei ole vaja järele anda tema soovile voodist lahkuda.
Kas hakata harjutama päevapealt või järk-järgult? Pole aimugi. Magamamineku aega liigvarasest hilisemaks liigutada võiks järk-järgult, ma usun, aga liighilisest varasemaks - ma kujutan ette, et seda võib ka järsult teha, aga eks see sõltub konkreetsest lapsest ja pere lapsekesksusest.
Kas istuda lapse juures, kuni ta uinub? Ei mitte! Teoreetiliselt peaks hiljemalt aastane laps oskama magama jääda, ilma et keegi tal käest kinni hoiab. Kogu ürituse eesmärk on ju luua aeg vanematele, aga mis vanemate-aega sa lood, kui tuleb lapse kõrval passida. Iseasi, kui päeva jooksul on toimunud midagi hirmutavat või ööbite kodust väljas (külas, hotellis).
Väiksema lapse puhul on väga tähtis, et magamise ruum oleks ühtlasi ka elamise ruum. Tean peret, kus paariaastane tütreke oli harjunud mängima elutoas ja magama jääma emme-issi kaisus. Uinunud laps viidi süles lastetuppa, kus laps ärkveloleku ajal tavaliselt ei viibinud. Igal ööl kordus meeleheitlik röökimine, sest väike H. ei taibanud öösel ärgates, mis võõrassse kohta ta sattunud on.
Voodi ei ole mängimise koht. On hea, kui laps mängib toas, kus magab, aga uneajaks peaks voodist olema kadunud kõik mänguasjad peale ühe või soovi korral mitme kaisulooma.
Turvatunnet lisab väike öölamp või "valvav" mänguloom. Suure osa Unistaja voodist võtab enda alla hiiglaslik tiiger, kes "valvab" Unistaja und. Kui nüüd järele mõelda, siis Unistaja ööd muutusidki rahulikumaks pärast Tiigri majjatulekut.
Laps ei pea voodisse minnes otsekohe magama jääma. Eriti siis, kui laps on siiani harjunud ennast surmväsinuks möllama, on tal esialgu väga raske aru saada, kuidas on võimalik vaikselt voodis lesida, ilma et selle käigus midagi põnevat toimuks.
Samas ruumis magavaid õdesid-vendi ei tohi mitte mingil juhul üles ajada. Kui Tema Titendus hakkas Jõugu Juhi ja Unistajaga samal ajal lõunaund magama ja õhtul tuttu minema, tegime suurtele poistele üsna ruttu selgeks, et tita ülesajamine on Patt Number Üks ja siis on emme ja issi Väga Kurjad. Tõsi, Tema Titendusele vaitolemise vajaduse selgekstegemine on võtnud ligi poolteist aastat, aga nüüd, kahe aasta ja seitsme kuu vanusena püsib ka tema vait, kuni uni tuleb, või ümiseb voodis omaette nii vaikselt, et see teisi lapsi ei sega.
Muidugi on lapsed erinevad ja mis toimib ühe lapse puhul, ei pruugi toimida teise puhul. Meie lapsed aga jagunevad oma unevajaduse poolest nii: Jõugu Juht on kuldmagaja, kellega pole mingit probleemi, Unistaja uni on ülikerge, ta uinub viletsalt ja ärkab kergesti, samas vajab palju und; Tema Titendus on valmis südaööni pidutsema ja reeglina järgmisel päeval unevõla all kannatavat ei paista - ta lihtsalt ei taha magada. Oma igapäevatöös näen aga sageli hüperaktiivsete joonte ja käitumisprobleemidega lapsi, kellel lubatakse vähe magada. Sageli mahenevad nii käitumisprobleemid kui karglemine, kui vanemad last varem voodisse hakkavad saatma...
Monday, October 3, 2011
Õppimine võib ka hästi maitseda
Eile tõi Mees külapoest küpsiseid, millel oli peal korrutustabel. Lahtised küpsised, tootjamaad ja koostist kusagilt lugeda ei olnud, aga numbrid küpsise peal on poiste meelest väga lõbus idee. Tõsi, nemad on korrutustabeli jaoks veel pisikesed, aga mõte on tore.
Olen kuulnud veel tähestikumakaronidest ja sakslaste Russisch Brot'ist, mis on samuti tähekujulised küpsised. Kes teab, kas midagi taolist ka Eestis müüakse?
Saturday, October 1, 2011
Aurumopp
Katsetasime. Poole tunniga, mille sisse jäi ka toolide eest ära kolimine, oli põrand puhas. Põlvili maas oleks selle töö jaoks läinud vähemalt tund, boonuseks oleks saanud valutavad põlved, pind küüne all ja üleüldine tirriteerimist vajav kerekangus. Masinaga on kerge ümber käia ja ta puhastab tõesti kenasti. Aur pidavat olema 105 kraadi kuum, nii et ühtlasi toimub ka küüritava pinna mõningane desinfitseerimine. Erakordselt räpase pinna puhul tuleb muidugi edasi-tagasi nühkida. :P Isegi eiteamillal laiaksastutud mustikatest tekkinud plekid lähevad põhjalikuma aurutamise peale heledamaks.
Masina miinusteks on: küürimislapi kinnitus on niru. Tugevama nühkimise käigus kipub lapp lausa masina küljest ära tulema. Ideaalis peaks muidugi mitte nühkima, vaid tasakesi määrdunud pinnast üle libistama ja vaatama, kuidas plekk nagu nõiaväel kaob... :) Mulle meeldiks ka mingi piuks, mis hoiataks, kui veepaak tühjaks saab.
Iga pinna peale selline masin muidugi ei sobi, kuna meil on paaris ruumis mittestandardse viimistlusega põrandad (ainult peitsitud, ei mingit lakki ega õli), siis neile ei sobi. Köögipõranda õlitatud lauad saavad niiehknii igapäevaselt nii palju vatti, et nende ärarikkumist ma ei karda.
Kui ma nüüd ainult selle küürimislapi ka jälle puhtaks saaks... 40 kraadi juures pesumasinas käimine aitab, kui lapiga ei ole küüritud erakordselt räpast põrandat. Kui aga on, siis peaks vist enne leotama ja veel mingeid imetrikke tegema, et lapp taas kasutamiskõlblikuks muutuks.
Wednesday, September 28, 2011
Lugemissoovitus
Näide luuletustest ja kirjaniku koduleht asub siin.
Monday, September 26, 2011
Tee oma linn - paberist
Ootan huviga, mida ütlevad paberlinna kohta kuuene ja viiene ekspert. Paberlinna autori kodulehel oleva info järgi on ta oma pere eksperdid asjale kõrge hinnangu andnud.
Saturday, September 24, 2011
Kukeseene-kõrvitsa pastakaste
Kuni vesi keema läheb, hauta pannil nii umbes 300 grammi kukeseeni ja üks hästi suur (hakitud) sibul. Lisa ca 500 grammi väikesteks tükkideks lõigatud kõrvitsat. Maitsesta soolaga. Vajadusel lisa sorts vett. Kui kõik on küps ja pehme, puista peale kuivatatud tüümiani ja sega juurde umbes 100 grammi hapukoort. Serveeri kastet koos pastaga.
Ma ei ole kindel, kuskohast ma idee sain, aga on täiesti võimalik, et keegi on selle varem juba kusagil avaldanud.
Saturday, September 17, 2011
Pitsa
Kõigepealt valmista selline kogus pärmitainast, mida oma tavalise plaadikoogi jaoks kasutad. (kui tahad, võid osta poest hoopis portsu lehttainast, ka see kõlbab pitsapõhjaks) Kuni tainas kerkib, keeda kokku kaste. Mina panen kastmesse vähemalt ühe sibula, ühe paprika, 3-4 küüslauguküünt ja mõnuga tomateid (vähemalt pool kilo), kõik hakitud. Maitseainetest lähevad sool, pipar, kuivatatud basiilik, paar loorberilehte ja 1-2 teelusikatäit suhkrut. Kastet võib alati rohkem olla. Hauta seda kõike tasakesi panni peal, kuni paprika ja sibul on pehmed. Rulli tainas laiali. Kata ahjuplaat küpsetuspaberiga - kui Sulle just ei meeldi ahjuplaati pesta - ja püüa tainas sinna peale enam-vähem ära paigutada. Ei ole vaja pingutada, et tuleks ümmargune, kandiline pitsa maitseb sama hästi. Määri kaste tainale. Lao kastme peale õhukesi vorsti- või singiviile, puista nende vahele näiteks marineeritud kukeseeni. Nüüd võta paar peotäit riivitud juustu ja puista kõik sellega üle. Mõned pitsandusteoreetikud ütlevad, et õige oleks teistpidi - juust kõige all -, aga ma ei ole niipidi proovinud. Samuti väidetakse, et päris-pitsajuust on ainult parmesan (või teises allikas, et mozzarella), aga mida peavad tegema need, kellele see juustusort ei maitse? Juust on juust, pealegi olen ma kusagil eht-itaallaste peetud pitsarestoranis näinud ka pitsat nimega " Quattro formaggi", nii et pitsa peal tohib olla lausa neli erinevat juustu, kui soovi on.
Pista plaaditäis 200-kraadisesse ahju ja küpseta, kuni juust on servast natuke krõbe ja tainaosa servad pruunikad. Söö.
Friday, September 2, 2011
Mini-küpsisetordid
Thursday, September 1, 2011
Nõudepesumasina kodune "remont"
Eelmise reede hommikul tööle minnes panin masina tööle. Õhtul koju tulles nägin, et roheline pesemist märkiv tuluke põleb ikka veel ja masin umiseb kahtlaselt. Mees ütles, et seda häält teeb veest tühjakspumpamine. Hm. Nõud olid põhimõtteliselt kuivad, nii et me tühjendasime masina ära, puhastasin filtrid ja ladusin masina uuesti täis - et äkki oli mingi ühekordne probleem. Nupuvajutamise peale hakkas masin jälle... pumpama. Muudkui pumpas ja pumpas, pesemisest ei õhkagi. Mees kruttis kõigepealt lahti esipaneeli, et näha, kas "aju" on korras. Mingeid läbikärsanud juhtmeotsi ei paistnud. Esipaneel tagasi, nupp... Pumpab. Pumpab järelejätmatult. Reede õhtu. Raha ka nagu vähe. Garantii teadagi läbi...
Kõikvõimas Google abiks. Kusagil inglisekeelses foorumis - palun vabandust, ei mäleta, kus ja mis otsisõnadega ma täpselt sinna jõudsin - oli soovitus kallutada masinat 45-kraadise nurga all tahapoole. Äkki siis hakkab tööle. Mees õngitses masina tööpinna alt välja - Jumal tänatud, et meil integreeritav masin ei ole! - kallutas nii palju, kui sai. Ilma väljaõngitsemata poleks saanud, sein tuli ju vastu. Nupp. Masin pumpas korraks ja hakkas siis täiesti normaalselt tööle. Siiani on ta pesnud seitse masinatäit nõusid, kõik korralikult ja tavapäraselt. Tõsi, ööseks või meie kodunt äraoleku ajaks me teda enam tööle ei pane, nii väga me teda enam ei usalda.
Masina nimi on Beko ja ma ausalt ei tea, kas see kallutamise-trikk teiste firmade masinate puhul töötaks. Mees arvas, et ju on kusagil eespool mingi veehulga andur, mis mingil põhjusel segadusse sattus, ja seetõttu kallutamine töötaski. Aga me oleme valmis ka selleks, et mingil hetkel läheb see masin päriselt katki. Teatavasti ei ole ükski asi igavene.
Sunday, August 14, 2011
Segaseened õlis
Thursday, August 11, 2011
Pärmitaina külmutamine
Üks võimalus on olukord lahendada nii:
- tee valmis neljakordne kogus tainast Sulle meeldiva retsepti järgi.
- lase sellel tavalisel kombel kerkida.
- kui tainas on kerkinud, jaga see neljaks klimbiks ja paiguta iga klimp eraldi sügavkülmakotti (tegelikult kõlbab tavaline õhuke kilekott ka, vähemalt nähtavalt ei juhtu midagi).
- jäta kottidesse natuke kerkimisruumi, enne kui need pealt kinni seod.
- vaata, et tainas oleks kotis võimalikult sileda pätsina.
- pane kotid tainaga sügavkülma, aga jäta kerkimiruumi! Kui Su sügavkülmik ei ole just väga äkilise loomuga, kerkib tainas ka külmas natuke aega edasi.
- kui soovid hommikul saiakesi küpsetada, võta üks kott õhtul välja, eemalda taina ümbert kott - sellepärast peab olema siledalt, et kott tainavoltidesse sisse ei külmuks - ja pane tainaklimp suuremasse kaussi sulama. On täiesti võimalik, et sulamise käigus kerkib tainas veel. Mina sulatasin toatemperatuuril ja tainaga ei juhtunud midagi halba. Sulamisaeg võiks olla 6-8 tundi, nii igaks juhuks. Kärbeste ja muude elukate vastu kata kauss sulava tainaga köögirätikuga, nii nagu seda värskegi taina puhul teed.
- küpseta täiesti tavalisel viisil.
Thursday, July 14, 2011
Mustikaplekkidest lahtisaamine
Tuesday, July 12, 2011
Kukeseene-kartulisupp
Kalla potti natuke õli, kuumuta. Võta 200 g loomaliha, lõika pisikesteks tükkideks. Pruunista õlis. Lisa 1 spl jahu, sega. Haki üks sibul, pane potti. Lisa umbes poolteist liitrit vett, üks puljongikuubik (see on tegelikult maitseasi) ja natuke paprikapulbrit. Puhasta 150 g kukeseeni ja prae need pannil. NB! Seentele lisa natuke soola. Mina ei lisanud, lahja maitsega olid. Koori neli kuni kuus kartulit - sõltub suurusest -, lõika need tükkideks ja pane potti. Umbes 10 minuti pärast pane potti ka seened. Keeda, kuni kartulid on pehmed. Lisa paar supilusikatäit hapukoort ja soovi korral paksendamiseks pisut jahu.
Sunday, June 19, 2011
Tuline rabarberikaste
Iseenesest võiks kastmesse panna ka küüslauku (mul parajasti polnud piisavalt, kahest küünest poleks jätkunud) ja näiteks ingverit. Mina ei kasuta ingverit, kuna meie peres ei armasta seda õieti keegi, aga enamik rabarbri-chutney retsepte, mida ma inspiratsiooni saamiseks lugesin, sisaldas ingverit, rosinaid ja nelki.
Kavatsen täna tekitatud kastet kasutada liha marineerimiseks (et valmistada midagi taolist: http://meeleheitetakoduperenaine.blogspot.com/2011/02/sealiha-rabarberikastmega.html) ja näiteks ketšupi asemel lihakõrvaseks.
Thursday, June 16, 2011
Sääsetõrjevahend väikelastele
Sidrunheinaõli. Pisikeses pudelis, vänge sidrunilõhnaga, panna kolm-neli tilka supilusikatäie (või paari) oliiviõli hulka. Määri sõrmega lapse katmata kehaosadele, enne kui sääsehooajal lapse õue lased. Ma alla-aastaste puhul ei tea, aga Tema Titendus oli eelmisel kevadel 14-kuune ja tema nahale ei teinud see küll midagi. Sel kevadel unustasin selle vahendi olemasolu ära ja sääsed pidasid meie laste silmnägudel pidu. Mees tuletas meelde, et minevaasta oli ju üks vahend... nüüd on lastel näod terved ja sääsed hoiavad eemale.
Monday, June 13, 2011
Kiire kanapasta tomati-juustukastmega
Friday, June 3, 2011
Nädala menüü
Hommikusöögid on meil järgmised:
- puderpuderpuder. Moosiga!
- soe koduleib ohtra võiga
- kaneelisaiakesed
- kodune müsli
- poekrõbinad - maisihelbed jms kraam.
Lõunad on pigem napivõitu, eriti suveajal, mil oleme peaaegu kogu päeva aias. Näiteks:
- võileivad sellega, mis kodus olemas
- härjasilmad
- praekartulid
- juustuga üle praetud riis
- eelmise päeva vormiroa ülejäägid.
Lõuna ajal söövad lapsed ka alati mingit puuvilja.
Õhtusöök on kobedam ja seda ma planeerin ka pikemalt ette. Näiteks:
- esmaspäeval spagetid ja hakkliha-tomatikaste
- teisipäeval klimbisupp kanapuljongist
- kolmapäeval kalasalat
- neljapäeval kotletid, kartulid ja toorsalat
- reedel kana-maisisupp
- laupäeval sealiha rabarberikastmes
- pühapäeval lasanje.
Antud menüüs on lihapoolis ostetud Tartu turuhoonest, algselt suurtes kogustes ja portsukaupa sügavkülma pistetud. Mehel on lisa ostmise peale andi. Kodune kanapuljong tekib keskmise Talleggi broileri keetmise käigus ja maandub samuti sügavkülmas, kuni kasutamiseni. Koduse soolakala kinkis meile üks tuttav vanaproua.
Õhtune näks ehk magustoit varieerub vastavalt viitsimisele ja laste isule. Näiteks:
- meesai
- piimakissell
- jogurt
- mingit sorti kook
- muffinid
- puuviljasalat
- purgivirsikud kohupiimaga
- kohupiim marjadega
Moosihooajal on eriline hitt ka sai moosivahuga. :)
Ei ole väga kallis ja ma loodan, et ka mitte lõpmata ebatervislik.
Thursday, May 26, 2011
Laps räägib siis, kui kana pissib?
Saturday, April 30, 2011
Õnnestus!
Muidugi...
- kiiretel hommikutel me kodus hommikust ei söö, osa peret teeb seda lasteaias, osa Vanaema juures.
- toidueelarvesse ei kuulu toiduraha lasteaias - ja kes lasteaias ei käi, sööb neil päevadel ka lõunat Vanaema juures.
- peale kümne purgi purustatud tomatite ei ostnud me sel kuul mitte midagi nii-öelda sahvrisse, kõikvõimalikku puistekaupa oli varasemast veel küllalt.
- üldse olime sel kuul paljudel päevadel kodust ära, kui oleks igapäevaselt kõik neli söögikorda kodus söönud, oleks kulud ilmselt teistsugused.
- Mees ilmutas hämmastavat osavust ja õnne Tartu turuhoonest liha ostmisel - trehvas väga ilus ja odav.
- Vanaema tegi paar puuviljakingitust.
- meil ei käinud üldse külalisi.
Sellegipoolest olen väga rahul. Järgmise kuu eesmärgiks on samas eelarves püsida, aga ikka natuke sahvrivarusid ka suurendada ja ehk mõned sõbrad õhtusöögilegi kutsuda.
Põhilised artiklid jaotusid nii:
piim 14.40 (26 liitrit)
erinevad piimatooted 21.82
liha ja lihatooted 23.91
sai-leib 2.80 (müstika, aga ma olen mõned korrad ise ka küpsetanud)
aed- ja puuvili 26.42
munad 4.56
konservid 11.18, sh 10 purki purustatud tomateid, olid Konsumis soodusmüügis.
Igasugune muu kaup peale selle.
Sõime... ma ei kirjutanud üles, aga õhtuti paaril korral nädalas suppe, keskeltläbi kaks korda nädalas mingit makaroni- või riisirooga, paar korda pitsat, erinevaid munatoite... Hommikuti putru, koduleiba või krõbinaid. Lõuna ajal - kui olime kodus - pigem võileibu ja puuvilja. Õhtuseks magusaks näksiks on viimasel ajal olnud üpris sageli piimakissell sügavkülmamarjadega või mingi kohupiimaroog, koduseid kooke ka.
Vaatasin hoolega hindu ja püüdsin võimalikult vähe ära visata. Tutvusin ka põhjalikumalt oma sügavkülmiku sisuga, sealt tuli päris palju huvitavat välja.
Kogu meie menüü ei ole väga öko ega ülitervislik, aga see ei olegi esialgu eesmärk. Pealegi luban ma endale pisut paranoiat ja usun päris-mahetoodetesse sajaprotsendiliselt ainult siis, kui olen need ise kasvatanud või metsaandide puhul ise korjanud.
Wednesday, April 27, 2011
Veel üks põhjus, miks jonn on paha
Meie oleme mõningate kriteeriumide järgi lausa lapsevaenulikud vanemad. Me ei lohuta jonnivat last ega anna tema soovidele järele. Me keelame jonnida või ütleme, et jonni oma toas mänguasjakasti kõrval (nooremana) või nurgas* (nii umbes alates 21. elukuust) üksi ära ja seltskonda tule tagasi siis, kui sa jälle kenasti käitud. Muidugi peab aru saama, kas jonn on jonn või on laps haiget saanud, väsinud, näljane või näiteks millegi tõttu pettunud. Tõsine, egoistlik ja vihane jonn kõlab hoopis teistmoodi kui õnnetu lapse nutt. Tema Titenduse puhul on tavaliseks heliefektiks kurgupõhjast või lausa rinnust tulev lühike madal pingutus: "ÄÄ-ÄH!" Siis saab vajadusel puhata ja uuesti jonni pressida: "ÄÄ-ÄH!"
Peale selle, et jonn kõlab koledasti ja võib - kui sellele voli anda - tabada last nii lapsele kui vanemale kohutavalt sobimatus kohas, on jonnil veel üks paha omadus - see väsitab.
Kas Sa oled proovinud teha jonnakat ja virilat nägu? Tõmba kulmud kortsu. Aja alahuul pänni ja suu kõverasse. Püüa teha teemakohast jonnihäält. Jätka nii umbes viis minutit.
Kuidas näolihased tunduvad? Mina täna Tema Titenduse "ahvimiseks" kohupiimajonni teemal katsetasin. Hirmus väsitav oli. See oli üks Harri Jänese raamat, kust kunagi lugesin, et naeratamiseks on vaja liigutada palju vähem näolihaseid kui mossis näo tegemiseks. Milline energia raiskamine! Kui ma peaksin terve päeva olema mossis näoga, oleks pikapeale väga raske rõõmsaks muutuda, sest väsimus oleks ilmselt nii suur. Ühel kaheaastasel on kindlasti palju paremaid tegevusi, millele oma energiat kulutada - roni kuhugi otsa, jookse kassi järel, jaluta õues ja silmitse iga rohuliblet põhjalikult... Milleks hävitada niigi raskelt saadud kaloreid (sest söömine ei tundu üldse põnev, nüüd, mil saab terve päeva õues olla) jonnimise teel?
Olen võtnud endale põhimõtteks öelda Tema Titendusele iga kord esimest pännis näoilmet silmates: "Ära tee sellist nägu." Mõnikord patsutan talle kergelt vastu suud ja silitan sõrmega otsaesist. 80% juhtudest ei järgne sellele jonni, vaid laps "silub" näo normaalseks ja on peagi jälle rõõmus. Kui aga esimene jonnihoiatus jääb märkamata, on väga raske teda uuesti rõõmsaks saada. Jonn võib kesta minuteid (tõsi, paari nurgasseismise järel muutus jonni lõpetavaks võluvormeliks lause: "Kas sa tahad nurka minna?"). Iga kord lapse jonni-ilmet "ahvida" oleks siiski liiga pingutav - kuigi see on lapse meelest nii naljakas, et jonn läheb meelest.
______
*nurk asub kodu südame - köögi ukse taga ja seal seisab Tema Titendus paar minutit, kuni jonn üle läheb. Tavaliselt läheb jonn nurgas väga ruttu üle, sest sirgelt ühe koha peal seismine nõuab rohkem keskendumist kui jonnimine.
Tuesday, April 26, 2011
Räägi lapsega nii, et laps oskaks vastata
Nüüd oli sellele isale tulnud pähe küsida, mis enne pahandust juhtus ja kuidas pahandus juhtus - ja laps rääkis kõik ausalt ära. Koos põhjendusega.
Täiskasvanule võib olla müstika, et väike laps ei suuda seletada, miks - aga ilmselt ei pruugi allakümnene (koolieelikust rääkimata) olla võimeline olukorda analüüsima ega mõistma, et küsides "miks?" oodatakse temalt seletust, mis küsitava olukorrani viis. "Tahtsin lüüa" ei ole sobiv seletus, "ta on loll" ka mitte. Nii ongi laps vait ja võtab alistunult vastu järjekordse peapesu.
Kodus lahendame asju tavaliselt nii, et kui Jõugu Juht (kange kaebaja) tuleb kurtma, et Unistaja (kipub kätega rääkima) lõi, siis me kõigepealt küsime väidetavalt süüdlaselt, kas jutt pahandusest on tõsi. "Mh-mh." Mis enne juhtus? Mis sina siis tegid? Mis tema siis tegi? Mis sina siis tegid? Vaat siis on selge, kes asjassepuutuvatest karistada saab ja kas üldse saab. Küsimus "miks sa lõid?" ei annaks tõenäoliselt mingeid tulemusi.
Ära küsi lapselt, miks. Küsi, kuidas.
Mul on tunne, et sama küsitluspõhimõtet on soovitanud varem Gordoni perekool, aga millegipärast tundub, et paljud vanemad ei tea sellest siiani midagi...
Sunday, April 24, 2011
...ei kirikusse hiljaks jää!
Ideaaljuhul peaks üks ontlik perekond jõudma kuhu iganes natuke varem, heatujuliselt ja eelseisvale üritusele häälestunult, kõigil seljas omavahel sobivad rõivad* ja juuksed laitmatus soengus.
Meil ei õnnestu alati kõikjale õigeks ajaks jõuda. Teeolud on sageli ettearvamatud, mingil hetkel võib kedagi tabada jonnihoog või tuppa lipsata ennustamatu käitumisega kass (meil käib neid mitu söögil ja seebil, aga üksi koju jätame ikka ainult omasid), keda tuleb taga ajada, ahjus ei põle puud lõpuni või suudab Unistaja endale midagi kõhu peale ajada. Mittehelisevatest äratuskelladest pole ilmselt mõtet rääkidagi, ikka juhtub. Aga selleks, et siiski üritada jõuda, võib kasutada järgmisi nõkse:
- tõuse varem ja jäta endale iga liigutuse jaoks tohutu ajavaru. Sobib, kui oled pigem hommikune inimene. Sobib ka siis, kui perestruktuuris on toimunud muutusi (uus beebi sündinud, lasteaialapsest on saanud koolilaps, üks abikaasadest on komandeeringus jne) või on põhjust kahtlustada ootamatut talve saabumist. Meile väga hästi ei sobi, sest oleme Mehega mõlemad õhtuinimesed ja iga hommiku-une lisaminut on meie jaoks kullakaaluga.
- serveeri hommikusöögiks midagi kiiresti valmistatavat, mida lapsed ka kiiresti söövad. Hommikusöögihelbed, äsjavalminud koduleib küpsetusautomaadist, jogurt... Meie peres pühapäevahommikuti ja muudel kiiretel hommikutel putru ei anta, kuna Unistaja ja Tema Titendus söövad seda millegipärast väääga aeglaselt - võib-olla temperatuuri tõttu (jaheda piima pudrukaussi kallamine on minu jaoks söögi solkimine).
- las lapsed söövad hommikust pidžaamaväel ja riietuvad alles siis, kui söök söödud. Esiteks tagab see ühise söömahakkamise, teiseks on niimoodi lootust, et emme-issi on selleks ajaks söönud, kui nooremaid on vaja riietama hakata ja kogu üritus läheb rutem. Kolmandaks vähendab see ohtu, et avastad alles sihtpunkti jõudes, et kolmesel on kogu hommikusöögimenüü särgirinnal ära toodud.
- tee vahet linnariietel ja koduriietel. Meie peres on laste kirikuriided (triiksärk, ühevärvilised vähekulunud püksid, rahuliku mustriga kampsun) kummutisahtlis teistest eraldi, nendega käiakse veel, ütleme, teatris ja lasteaia emadepäeva peol, aga ei ole hirmu, et peaks hakkama hommikul vara sorima, mida nüüd selga panna... Arsti juurde ja lasteaeda sünnivad niisama-linnariided, päris eraldi on rübelemise-rõivad (dressipüksid ja kapuutsidega pusad) poritööks, ja kõik, mis sinna vahepeale jääb, on kodune rõivas.
- mida vähem on käesoleval hooajal kasutuses jalanõusid, mille vahel valida, seda parem. Enamik Eesti kingapoodides müüdavast kaubast on niiehknii maitsetu ja kvaliteeditu moekaup, nii et parem olgu lastel vähem jalanõusid, aga see-eest kvaliteetsed. Jääb ära otsimine, kuhu mu pruun vasaku jala king on kadunud...
- mida vähem on pealisrõivaid, mille vahel valida, seda parem. Meie pere lähtub põhimõttest: üks laps, üks jope.
- õpeta lapsed esimesel võimalusel, st pärast potitrenni edukat läbimist kiiresti ja käsu peale kempsus käima. On täiesti kohutav, kui oled just kogu kamba autosse aheldanud, mootor käib, tõmbad ust kinni ja teise käega turvavööd peale... ja siis teatab keegi, et ta ta'ab piddile.
- kammimist nõudvad juuksed olgu lihtsas soengus. Mul küll ei ole tütart, aga kui ma neid kord saan, siis peen pärg ümber pea või muud juuksealased eksperimendid jäävad pärastlõunaste ürituste tarbeks, hommikul hakkavad Rutt, Raahel ja Rebekka minema kodust välja hobusesaba või patsidega - nii kaua kuni mina neile soenguid teen. Poistega on selles mõttes lihtsam, et Jõugu Juhi sirged rasked juuksed langevad ise enam-vähem õigesse kohta, Unistajale sobib ka sassis pea hästi ja Tema Titendusel ei ole veel suurt midagi, mida kammida. Mees vastutab ise enda karvastiku eest, nii näos kui peas.
- mis käib käekotti, olgu seal kogu aeg või vähemalt eelmisel õhtul valmis pandud. Ma olen veetnud ilmselt üsna mitu tundi oma elust, oodates oma ema - siin blogis varem mainitud kui Vanaema -, kuni ta otsib kokku rahakotti, turukotti, prille, kammi, telefoni... ja neid kõiki ühte oma kümnest käekotist pakib. Minule sobib, et rahakott, turukott, tagavaraprillid, taskurätipakk, kurgupastillid ja muu atribuutika on kõik minu ainsas käekotis koos.
- laste jaoks ei ole tegelikult vaja palju asju kaasa võtta. Beebile mähkmekott muidugi, aga ülekahene suudab ennast edukalt lõbustada pliiatsi ja suvalise paberitükiga. Kui Sulle sobib, võib muidugi kott laste tagavarariietega autos kaasas sõita, aga hommikul vara seda pakkima hakata on puhas ajaraiskamine. Meie peres ei ole väikeste mänguasjade kaasavõtmine soositud. Äsja käisime isegi Teise Vanaema ja Vanaisa juures kolmetunnise autosõidu kaugusel ära nii, et peale kaisuloomade ei olnud ühtegi mänguasja kaasas. Kuna Teine Vanaema ja Vanaisa meie ega Mehevenna lapsi märkimisväärselt sageli ei hoia, on sealne mänguasjade hulk piiratud kahe peotäie üllatusmunadest pärinevate vidinatega - poisid vaatasid tavalisest mõnevõrra rohkem telerit, käisid Teise Vanaisaga jalutamas, aitasid Teisel Vanaemal lauda katta, viksisid saapaid ja ronisid niisama emme-issi otsas. Ei mingit probleemi. Autosõidu ajal lauldi, magati, esitati arukaid küsimusi tee ääres nähtava kohta ja suuremad poisid mängisid omavahel mingeid toredaid fantaasia-jutumänge.
- tee aeganõudvamad hügieenitoimingud õhtul ära. Ma ei ole kunagi mõistnud hommikusi dušitajaid, oma osa on selles kindlasti minu föönivaenulikkusel - pikad juuksed lihtsalt kuivavadki õhu käes kuni kolm tundi -, aga tõepoolest, kui mustaks see inimlaps öö jooksul ikka jõuab saada?
- olulisemate sündmuste puhul mõtle paar päeva ette, kas kõik on olemas. Kas kõigile pere meesliikmetele on selga anda puhas ja muude riietega sobiv triiksärk? Kas vajaminevad jalanõud on olemas ja - harvemkantavate puhul - lähevad veel jalga? Kas titetarvikute kott on pakitud?
- õigel ajal kohalejõudmine ja lapsevanemate enam-vähem hea tuju on sageli olulisem kui puhtad küünealused või tühjakssöödud krõbinakauss. Vähemalt mina olen parem lapsevanem, kui ma ei pea tundma piinlikkust veerand tundi hiljem sissesadamise pärast - ja kui Unistaja ei tule oma maisihelvestega toime, ju tal siis ei ole parajasti kõht piisavalt tühi.
_______
*Eesti kaubandusvõrgu puhul ei ole mõtet loota kogu peret sarnaselt riietada - välja arvatud siis, kui Sa oled väga usin õmbleja või kavatsed rahulduda ühevärviliste T-särkidega kõigile. Tegelikult on isegi samavärvilisi T-särke peaaegu võimatu kõigis suurustes leida, ikka on mingi tobe plärakas rinna peal. Link viitab ühele väga toredale Ameerika emmeblogile, www.itsalmostnaptime.blogspot.com
Wednesday, April 13, 2011
Kiire kanapasta kõrvitsa ja kodujuustuga
Kalla suurele pannile suurem sorts õli, vast 3-4 spl. Sinna viska praadima 250-300 g keedetud, tükeldatud kanaliha. Lisa ca 300-400 g väga väikesi kõrvitsatükke (max mõõdud 1 x 1 x 0,5 cm). Sega. Pigista tühjaks üks väga suur apelsin (200 ml mahla). Kraabi viljaliha ka nii palju, kui õnnestub. Kui kõrvitsatükid on muutunud läbipaistvaks, lisa apelsinimahl ja viljaliha. Vaata, et seemneid pannile ei satuks. Sega hoolega, kraabi põhjast ka kõik lahti. Pane pannile kaas peale, las keeb.
Vahepeal pane makaronid keema. Ära soola unusta.
Sega pannil toimuvat. Haki sinna peotäis või paar käepärast lauku. Võib olla roheline sibul, murulauk, karulauk... mida parajasti olemas on. Mina kasutasin aastaajast tingituna üht peotäit väga noori metsistunud küüslaugu võrseid (aga neid ei ole ilmselt väga laialt saada). Hauta veel mõni hetk. Lisa ca 200 g kodujuustu, sega, lase keema. Maitsesta soolaga. Serveeri kastet, mis selleks hetkeks näeb üsna ebamäärane välja, koos pastaga.
See retsept töötaks kindlasti ka värske kanalihaga või näiteks singiga, aga värske lihaga võtaks kindlasti rohkem aega, keedetud lihaga läks ca 25 minutit.
Tänuavaldus.
Siinkohal tänan sõbranna K.-d, kes meile käntsu kõrvitsat annetas.
Tuesday, April 12, 2011
Paradigmade erinevused
Vanaema ja Vanaisa ettekujutused laste kasvatamisest on mõnevõrra teistsugused kui minul ja Mehel. Iseenesest ei ole see halb... aga aeg-ajalt tekivad raskused omavahelises arusaamises. Näiteks kuulsin mina ühel päeval umbes aasta tagasi aiast õunapuu alt hirmsat kisendamist. Läksin vaatama ja leidsin sealt rõõmsalt muheleva Vanaisa, kes rahulikult Jõugu Juhil ja Unistajal (sõja)kisada laskis, ise kommenteerides: "Mis karjumine, see on ju ilus laul!" Selge on see, et poisslapsed tahavad mõnikord sõjakisa teha... aga igal asjal on oma aeg ja koht. Kisa laulmiseks nimetamine ei tundu päris õige, eriti kuna mõni aeg hiljem küsis Unistaja minult: "Kas see on siis ka laulmine, kui sa väga kõva häält ei teegi?" ja oli minu jaatavast vastusest siiralt hämmeldunud. Vanaisa, muidugi, on hirmus kõva kuulmisega.
Vanaemaga on meil mõnes mõttes hoopis erinevad kasvatuspõhimõtted. Mina olen seisukohal, et laps treenigu lihaseid ja koordinatsiooni nii-öelda kuivalt, kuni asja idee enam-vähem selge on; alles siis võiks ka päris asja kätte anda. Näiteks ei ole ma kunagi hinnanud võimalust tervet kööki kilesse mähkida ja seetõttu sai Tema Titendus lusika enda kätte alles jupp aega pärast aastaseks saamist. Tõepoolest, kuigi põlleke on siiani mõnikord söögi ajal pudrune, ei ole ma pidanud põrandat tite tegevuse tagajärgedest kuni tänaseni palju kasima. Vanaema aga arvab, et las laps ise vastutab... ja tema juures kannab kahene ka lahtist piimakotti (kannuga) punktist A punkti B. Selle kogemuse tulemusena sain ma täna likvideerida piimauputust nii külmkapi riiulilt, aedviljakastist kui ka kapi eest laudpõrandalt, seda kõike Tema Titenduse solvunud röökimise saatel, kuna tema algatust ei hinnatud vääriliselt. Varem, nüüd ja edaspidigi kannavad allaneljased meie majas tahkeid ja vähemõrnu asju. Vanaema põrandakasimine ei häiri, kuna tema põrand on kaetud kergestipestava PVC-kattega.
Tegelikkuses oleme me Vanaema ja Vanaisa olemasolu ja lapsehoidmisvalmiduse üle siiski tänulikud. Ainult et... mitme lapsehoidja olemasolu tekitab paratamatult reeglite mitmekesisuse.
Monday, April 11, 2011
Mündipurk
Euro puhul on asjad natuke teisiti. Münte on kogu aeg kole palju ja nad on hämmastaval kombel midagi väärt ka. Meie oleme võtnud kombeks panna purki kõik 20-sendised ja väiksemad mündid, mis õhtuks taskus on. Me ei käi palju poes ja maksame sageli kaardiga, nii et tegelikult nagu ei peakski palju münte tekkima... vastupidi. Eelmisel nädalal tekkis vajadus suurema koguse peenraha järele ja korjasin purgist välja kõik 10- ja 20-sendised. Tulemus oli hämmastav, purki oli kolme kuuga kogunenud suurem summa kui kõigi saviasjade teed läinud hoiupõrsasse kolme aastaga.
Mündipurgi sisu võib pruukida puhkuseks - kui on suur purk ja münte palju -, millegi eelarvevälise ostmiseks, hoida nn. mustadeks päevadeks... Ah et kuidas müntidest lahti saada, kui neid on suur purgitäis, pank teatavasti võtab paberrahaks vahetamise eest raha? Mina kavatsen proovida turutädidega, kellel on palju väikest odavat kaupa. Olen ise leti taga olnud ja kogenud seda paanikat, kui keegi suure paberrahaga maksta tahab ja vahetusrahasid on napilt. Äkki on turu peal kellelgi viie euro kaupa münte tarvis.
Igal juhul on mündipurk asjalikum nähtus kui münditupurk. Moositupurk on ta aastaajast tulenevalt niiehknii.
Thursday, April 7, 2011
Lihtsad lehttainasaiakesed
Igatahes kõigepealt tuleb hankida lehhtainas. Mina olen laisk ja ostan poest. Siis sega valmis täidis. Selle jaoks võta kaks detsiliitrit piima, üks muna ja kolm-neli supilusikatäit vaniljekastmepulbrit. Klopi, jäta mõneks minutiks seisma. Põhimõtteliselt peaks segu paksemaks muutuma. Nüüd lõika tainast sobiva suuruse ja kujuga tükid. Mina lõikasin ristkülikud, aga põhimõtteliselt võiks ka näiteks ringid olla... Pane iga tüki peale törts kreemi ja üks maasikas või mingi muu mari omal valikul. Keera saiakesed kokku ja suru servad kinni. Küpseta 200-kraadises ahjus, kuni saiakesed on pealt kenasti pruunid.
Kui kreemi jääb üle, siis kata sellega mõned saiaviilud ja küpseta sama kaua kui lehttainast. Sünnib süüa küll.
Wednesday, March 30, 2011
Maailma kõige lihtsam söök
Tuesday, March 29, 2011
Kolm argumenti koduõppe poolt
Sunday, March 27, 2011
Pepperoni või peperoni?
Kuidas toimid sina?
Friday, March 25, 2011
Riis. Lihtsalt riis.
Üks võimalus on selline:
kuumuta pannil natuke õli, prae selles viilutatud sibul. Kui juhtub alamõõduline sibul olema, siis võta muidugi mitu sibulat. Nagu alati passi peale, et sibul pruuniks ei läheks, siis muutub tema maitse kohe märgatavalt ja minu meelest mitte paremaks. Lisa keedetud riis. Kui on, lisa seeni või mõni tükike vorsti. Riivi peotäis või kaks juustu ja riputa pannile. Sega. Meie lastele täitsa meeldib.
Thursday, March 24, 2011
Guaššvärvide kiituseks
Otsisin välja guašid aastast 1999. Nii huvi pärast. Firmalt JOVI, keda huvitab. Eeldasin, et vähemalt kümme aastat puutumata purkidest vaatab vastu hirmkuiv materjal. Minu suureks üllatuseks läks katsetamiseks võetud hambaork värviplönnidesse suhinal sisse ja tilga veel abil saime isegi kaks purki enam-vähem kasutatava värvi konsistentsi segatud.
Järgmine pool tundi istusid mõlemad vanemad poisid rahulolevalt laua taga ja tegid usinalt kartulitrükki. Mäletate ju veel, kuidas see käib? Meil ei ole majas lastele kohaseid nuge, nii et templite valmistamine jäi emme hooleks, aga tehnika oli lihtne ja mõlemad said otsekohe aru, kuidas see kunstiliik toimib. Tõenäoliselt oleks ka Tema Titendus aru saanud, aga teda me tutvustame vedelate värvide olemusega ehk suvel, kui saab lapse plätserdamise tarbeks paljaks võtta ja õue viia.
Sellest järeldus: ürgvanu guaššvärve, mis koristamise käigus kusagilt välja tulevad, ei ole mõtet ära visata. Võiks vähemalt vaadata, kes teab, äkki saab neid veel pruukida. Väikelastega peredes läheb kunstitarbid ju niiehknii palju vaja.
Sunday, March 20, 2011
Kana-kartuliroog
Haki üks suuremat sorti porrulauk ja kaks küüslauguküünt, pane pannile, prae natuke aega segades. Vaata, et porrulauk pruuniks ei tõmbuks! Lisa kaks supilusikatäit jahu, sega. Võta pann pliidilt, kalla juurde 500 ml vett ja 300 ml valget veini. Maitsesta soola ja pipraga.
Puhasta paar porgandit, lõika nad pikkupidi pooleks või veeranditeks. Koori nii palju kartuleid, kui Su pere ära sööb, lõika tükkideks (3-4 cm läbimõõdus).
Pane pann pliidile tagasi, lase keema. Lisa porgandid, kartulid ja peotäis konservmaisi. Kui Sul on minimaisi (mitte marineeritud! soolvees!), siis lõika tõlvikud pikuti pooleks. Lisa kanatükid, üks loorberileht ja natuke tüümiani.
Hauta tasasel tulel kaane all, kuni kartulid ja porgandid on pehmed. Võta loorberileht välja, serveeri.
Originaalis kästi seda rooga valmistada praeahjus, aga vähemalt minul tekkis küll selline tunne, et ahjus tema valmis ei saagi. Edaspidi jätan ka ise kõik pannile, on üks nõu vähem pesta ja toit valmib rutem.
Originaalretsept pärineb raamatust "Aufläufe & Eintöpfe", välja antud Parragoni kirjastuse poolt Bathis, UK-s.
Loomislugu sahvris
Piiblist on kodumajanduse teemadel ju suhteliselt vähe õppida. Ei õpetata seal, kuidas efektiivsemalt põrandat pesta ega kuidas näiteks kurke marineerida, nii et need hukka ei läheks. Õpetussõnade 31. peatükis on küll tubli naise kiitus, aga ei ole kirjeldust, kuidas see naine oma kedervarrega töötama peaks ja mille pärast öö otsa lampi põletama. Siiski on loomisloos sees üks oluline tarkus, mida võiks pidada mitte ainult sahvris, vaid mujalgi majapidamises. Seda lausa korratakse mitu korda.
Esimese Moosese raamatu esimesest peatükist, salm 11 leiame teadmise, et Jumal lõi "seemet kandvaid taimi nende liikide järele ja viljapuid, millede viljas nende seeme on, nende liikide järele." Samuti on loodud "suured mereloomad ja kõiksugu elavad olendid, kelledest vesi kihab, nende liikide järele, ja kõiksugu tiibadega linnud nende liikide järele." Liikide järgi on loodud ka metselajad, lojused ja roomajad maa peal.
Lühidalt, loodus valitseb süsteem ja kord. Sama võiks olla kodus. Eriti oluline on süsteem minu meelest sahvris, keldris, külmikus ja muudes toidupanipaikades. Kolm aastat tagasi ostetud nõudepesusvamme võib ju veel kasutada, kui need juhtumisi kusagilt kuhja alt välja tulevad, aga üle-eelmise aasta moosi süüa... Pole kindel, eks ole. Muidugi on tore, kui süsteem on kõikjal, aga /punastame kooris/ elu väikelastega ei võimalda alati eeskujulikku korda pidada.
Illustratsiooniks paar pildilinki hästikorraldatud sahvritest:
http://www.flickr.com/photos/81951381@N00/5522594271/
Selle sahvri omanik elab Lõuna-Prantsusmaal, on meie mõistes vägagi ökoinimene ja püüab võimalusel vältida raha kasutamist - aga kui kaunis sahver, kas pole?
http://theprudenthomemaker.com/awellstockedpantry.aspx
Seda linki mööda natuke alla liikudes peaks näha olema pilte kuuelapselise USA pere sahvrist. See pere on paar korda viimaste aastate jooksul olnud sunnitud elama ainult varudest, seetõttu on neil saanud kombeks kauasäilivaid toiduaineid soodusmüükidest osta PALJU korraga.
Thursday, March 17, 2011
Isemoodi ühe euro pood
Olin Jõugu Juhile juba pükse ostmas, kui avastasin, et need on katki. Ikka kohe päris katki, lapsele jalga panna ei sünni. Tegin oih ja vabandasin müüja ees. Müüja võttis needsamad püksid, pani riidepuule tagasi ja riputas uuesti üles! See võib ju tähendada... et keegi järgmine klient ostab need püksid pahaaimamatult ära, sest auk ei olnud sellises kohas, kuhu inimene esimese hooga vaataks. Iseenesest olid viisaka tegumoega püksid, kahju, kui keegi nad oma lapsele korralike pähe ostab. Üheski muus second-hand poes pole ma sellist suhtumist veel kohanud, kui pannaksegi vigane kaup uuesti välja, siis vähemalt mitte otse kauba vigasuse avastanud kliendi nähes.
Mees ütles praegu kõrvalt, et kusagil oli olnud väike silt, et kaubal võib kahjustusi esineda. Kahjustus müüdavatel rõivastel on äratulnud nööp või kerge määrdumine, näiteks tolmu või mullaga, mis on kodustes tingimustes mahapestav. Auk pükstes ei ole enam "kahjustus", vaid kauba müümiskõlbmatuks muutumine. Samas nagis rippusid ka Jõugu Juhi numbrist nõks suuremad püksid, põlv nii lõhki kui lõhki - jah, 15-aastase jalas võib see olla isegi mingi stiilinäide, aga mõõdu järgi seitsmesel...?
Väga kummaline pood. Kas siis eestlasele võibki mis iganes rämpsu pähe määrida? Või on tegu rahapesupoega? Mitte ei mõista.
Wednesday, March 16, 2011
Munakreemi-hädaabi
Tuesday, March 15, 2011
Mida siis tegelikult tarvis läheb
Eks see on maitseküsimus, aga ehkki praeahi on üks äärmiselt meeldiv köögiabiline, ei peaks see kuuluma esmaste köögitarvikute hulka. Enamikul pliitidel on ahi muidugi küljes, aga tudengikorteris, suvilas või hädaabipinnal pärast suuremat õnnetust (tulekahju, lahutus vms) piisab iseenesest ka kahe plaadiga pliidist. Muidugi, ahjukartulid ja kodused keeksid tuleb siis ära unustada, aga külmkapikoogid (küpsisepõhi pluss jogurtitarretis, näiteks) küpsetamist ei vaja.
Kuna sellise pliidi peale mahub korraga kaks keedunõud, siis jätkubki ühest potist ja ühest pannist. Need aga olgu korralikud. Kui oled suur kakao- või kastmesõber, siis võiks lisaks olla veel väike sabaga kopsik.
Kohvi ja tee tarbeks on igati kohane omada veekeedukannu. Kohvimasin aga on asi, mida ju tegelikult hädapärast vaja ei ole.
Veel on tarvis pereliikmete ja paari sõbra jagu lauanõusid; söögitegemise abivahenditest pannilabidat, kulpi ja visplit igasuguste vahuste roogade valmistamiseks. Veel võiks majas olla paar kaussi, kuhu mahuks salat või pannkoogitainas. Mikser, köögikombain ja muu taoline lähevad käiku ikkagi siis, kui võimalusi ja vajadusi rohkem on.
Suurtest esemetest on tarvis külmkappi. Narva maantee ühika alternatiiv - aknatagune - nagu pikapeale hästi ei passi. Tsiteerin siinkohal kursusekaaslast, kes väitis, et kui pasteet ei ole akna taga ära külmunud, siis on hea soe ilm. Ilma külmkapita elamine sunnib sagedamini poes käima, see meelitab rohkem ostma... ja nii ei saagi koguda raha külmkapi hankimiseks. :)
Tõsi, enamik köögiomanikke sellise miinimumprogrammiga ei lepi, aga kui peaks tarvis olema, siis nende asjadega peaks tulema toime.
Monday, March 7, 2011
Lapstööjõu ärakasutamisest
On peresid, kus lapsed osalevad regulaarselt majapidamistöödes. Eriti edumeelsetes peredes on igal lapsel oma vastutusala või mingi kindel ülesanne, mida nädala/päev jooksul teha. Pean tunnistama, et meie ei ole eriti edumeelne pere. Muidugi võib pugeda fakti taha, et lapsed on veel väikesed (vanim sai hiljuti kuueseks). Või fakti taha, et meie elu on hetkel küllalt kaootiline, nii et mingite majapidamistööde jaoks kindlat aega leida on keeruline. Selge on aga see, et peamiselt tekistab lastele kindlaid ülesandeid andmast vanemate laiskus ja mugavus. Lihtsam on töid ise teha, siis ei pea üle tegema.
Hetkel oleme kergema vastupanu teed läinud, nõudes lastelt abistamist vastavalt abi vajava vanema soovile. Lapsed tühjendavad nõudepesumasinat ja pesumasinat vastavalt sellele, kas mõni laps on käepärast seda tegema. Igasuguseid pisiülesandeid (nt. palun too mulle üks käterätik) jagame samuti vastavalt laste olemasolule. Õnnetuseks on meie köök läbikäidav ja läbijoostav, seetõttu on söögitegemise ajal sageli ohutum kogu seltskond mujale mängima saata, nii et söögitegemisest-lauakatmisest ei tule suurt midagi välja. Siiski on meil õnnestunud tasahaaval poistele ka selles valdkonnas üht-teist õpetada. Siinkohal on suureks abiks vanaema, kelle hoida on lapsed teinekord ka ühekaupa - nii õnnestub vältida tülisid tainasegamise pärast ja omendada teadmisi köögikunstist ohutul viisil.
Põhiliseks ülesandeks kodus on meil kujunenud, et oma tuba peavad lapsed siiski aeg-ajalt ise koristama. Neil on põrandapühkimise tarbeks oma hari ja kühvel, mänguasjad käivad kastidesse ja raamatud riiulisse. Tõsi, esialgu tuleb vanematel pisut aidata, aga kuidas see laps siis muidu teada saab, et raamatud ei tohi kohe jälle riiulist välja kukkuda ja et põrandat pühitakse järjest, mitte sips siit ja sips sealt?
Eraldi kategooria on nn. hooajatööd - puukandmine, leheriisumine, maakaevamine, lumerookimine. Nende tööde puhul ei ole küsimus laste käepärast olemises. Töö tehakse ära ja punkt. Muidugi, arvestades laste vastupidavust, mitte kogu tööd korraga, aga vabandus "ma olen väsinud, tahan puhata" suunab kurtva lapse sobivale läheduses olevale istmele istuma, kuni väsimus üle läheb, mängimine ei tule kõne allagi. On hämmastav, kui kiiresti taastab jõudu paariminutiline niisama-passimine köögitrepil. Olen niimoodi kahetunniste "tööpäevade" kaupa koos kolme väikelapsega kümmekond ruumi puid kuuri kandnud - Jõugu Juht oli viiene, Unistaja kolmene ja Tema Titendus veidi üle aasta vana. Viimast ei saanud küll ohutuse mõttes kärust enne puuhunniku põlvekõrguseks kahanemist lahti lasta, kuid vaatlusmeetodit rakendades oli noormees asja idee selgeks saanud, vabanemisel seadis ta sammud puukuhja poole, ubis peaaegu endapikkuse halu sülle ja tatsus kuuri suunas. Loodan, et sellekevadisel puukandmisel on temast juba ka reaalset abi... või siis mitte, arvestades tema üpris olematut ohutunnet. Suuremad poisid olid päris atsakad tegelased. Ka muist radu õues on selletalvise suure lumega laste kaevatud, vabatahtlikult. Muidugi tuli ka seal suure labidaga üle käia, aga... on vahe, kas kühveldada kõrvale 10 cm või 30 cm paksune lumekiht.
Lastest on majapidamises abi. Väike vaev neid õpetades tasub ennast hiljem hästi ära.
Sunday, March 6, 2011
Rimi taskurätikud ei kõlba
Friday, March 4, 2011
Kana-brokkolipirukas kahe juustuga
Järgnevast portsust jätkub neljale täiskasvanule ja neljale väikesele lapsele.
Osta poest valmis lehttainas, see küpsetuspaberiga rull. Rulli ahjuplaadile lahti. Sinna peale panemiseks tükelda ja prae ca 600 grammi kanafileed ja kaks sibulat. Sulata ja kupata kergelt pakk sügavkülmabrokkolit (mis ta on, 400 grammi?). Laota kõik tainale, brokkolit pead võib-olla väiksemaks lõikama. Veel võid täidise hulka näpsida peotäie mozzarellat, kui on. Klopi lahti kaks muna, lisa soola ja muskaatpähklit, kalla pirukale. Nüüd puista kõik üle 300-400 grammi riivjuustuga. Pista kogu kupatus 200-kraadisesse ahju ja küpseta, kuni pirukas on pealt ilus kuldpruun.
Thursday, March 3, 2011
Väikelastega reisimisest
Ja me säilitasime terve mõistuse.
Ja pärast reisilt tagasitulekut küsisid lapsed mitu kuud, millal me jälle läheme.
Jah, see on võimalik. See on lausa tore.
Meie kogemust mööda olulised punktid mis iganes autoreisi puhul, kui seltskonnas on koolieelikud:
- harjuta lühemate otstega. Tartu-Pärnu (ilma peatusteta!) on näiteks päris paras katsetamiseks, kuidas lapsed pikemat sõitu kannatavad. 24-tunnise või pikema reisi puhul teete ju niiehknii iga mõne tunni tagant jalasirutamispause, nii et kolme tunni kaupa paigalistumise oskusest piisab küll.
- treeni eelnevalt sõnakuulelikkust. On selge, et pikk sõit läheb tüütuks, aga kui igasugune virisemine on kindlalt keelatud, on kõigil palju lihtsam.
- õpeta suuremad lapsed käsu peale kempsus käima. Kiirteel ei saa suvalises kohas autot seisma jätta lihtsalt sellepärast, et kolmene nõuab pissile ja KOHE! Autos võiks olla kaasas ka väike pott, igal pool ei pruugi kemps olla lapsele vastuvõetav.
- keela ära küsimus "millal me kohale jõuame?"
- räägi lapsele, et teekond tuleb pikk. Meie lapsed teadsid, et sõprade juurde Kölni lähistele on tarvis sõita terve päev ja terve öö ja siis veel peaaegu terve päev.
- õpeta laps armastama ettelugemist. Kui Sa ise ei saa/ei taha autos lugeda, hangi eakohaseid plaate, mida kuulata - nii läheb aeg kiiremini.
- ole valmis ootamatusteks. Läti-Leedu-Poola on riigid, mille tanklates ei pruugi olla titemähkimistuba ega -lauda. Ekstreemjuhul suunati mind Leedu restoranis söögilaua peale mähkima (ei ma ei kasutanud seda võimalust!). Lapsed ei pruugi reisiärevuse tõttu süüa tahta. Ilm võib muutuda ootamatult jne.
- ära võta autosse joomiseks magusaid jooke ja mahlu, vesi sobib kõige paremini. Magusaid jooke juuakse sellepärast, et maitseb, vett sellepärast, et janu on.
- võta autosse näksimiseks magusaid ilma täidiseta küpsiseid. Ära muretse purude pärast, lastega reisilt tulles peab niiehknii masinas suurpuhastuse korraldama, aga lihtne küpsis täidab kõhtu ja ei tee plekke.
- tee peatusi võimalusel kohtades, kus lapsed saaksid joosta ja möllata.
- ole valmis seletama kõiki asju, mida tee ääres nähakse.
- ära karda käia kiirsöögikohtades. McDonalds ei ole tõesti sobilik igapäevaseks einestamiseks, aga suure nälja ja suure kiire korral on mäkk või mõni muu taoline koht parem mõte kui võõras linnas teadmata kvaliteediga restorani otsida.
- räägi lapsele enne reisi võimalikult täpselt, mis toimuma hakkab. Näiteks: me sõidame tädi Magdalena juurde Poolamaale, seal me oleme mitu päeva, sööme ja magame seal, sa oled emme-issiga ühes toas ja saad magada kummimadratsi peal, mis me hiljuti ostsime; seal on kaks väikest tüdrukut, aga nemad ei oska eesti keelt, me peame midagi välja mõtlema, et te ilusti koos mängida saaksite (väikestel lastel on sageli üsna ükskõik, mis keelt mängukaaslane räägib, vähemalt meie umbeestikeelsed lapsed said umbsaksakeelsetega mängitud küll).
- õpeta laps igas olukorras vanemate lähedal püsima. Kui lapsel on ärajooksmiskalduvus, pane talle selga Sinu telefoninumbriga T-särk või kinnita tema külge hädavajalikud andmed mingil muul moel.
- ole valmis oma lapse jaoks rohkem olemas olema kui tavaliselt kodus. Võõras ümbrus ja uued kogemused võivad muuta lapse ärevaks ja murelikuks, ka on reisimine väsitav. Laps võib hakata muretsema asjade pärast, mis kodus talle probleeme ei põhjusta, või nutta kukkumise pärast, millle ta kodus mingit tähelepanu ei pööra. Samas on reisimine juba kolmeaastasele arendav ja huvitav kogemus.
- reisi riiki, kus oled varem käinud ja/või kus on sõbrad ees. On lihtsam.
- võta kaasa lemmik-kaisuloom. See on tähtsam kui hambahari või päevituskreem. Muid asju saab koha pealt osta, kurvastust kojujäänud mõmmi pärast ei korva peaaegu miski.