Küllap see rahvuseepose ürgema üks tugev naine oli. Ega ta muidu poleks sellist poega saanud, kes muudkui kive loopis ja muid suure-jõu-tegusid tegi. Minu elu on viimastel päevadel käinud nii:
Lõbus-lahke Lindakene
rabas rüppe roovilati,
kandis kaikaid kuuri alla
virnastas varjendi varjule...
Täpselt nii ongi. Sügisel said katuselt allapillutud roovilatid hädapäraselt virna laotud. Kuhugi. Küllap kevadel leitakse neile parem koht. Nüüd on kevad ja Mees mõtleski välja koha, kuhu neid panna - lühikesed kuuri, pikad meie paberitega pommivarjendi seina äärde. Pommivarjend on lihtsalt meie moosikeldri peenem nimetus (algselt on ta ka kirjas varjendina, sest sõjaliste objektide ehituseks anti raha), aga selle otsas on mõttetu ja kole kuurike, kus SeeKesSiinMajasEnnemElas hoidis näiteks tsemendipulbrit. Kuuri seina ääres oli vaba ruum, kus need roovilatid absoluutselt mitte kellelegi ega millelegi ette ei jää... järelikult sinna. Noh, eks mehed veavad ka, aeg-ajalt on näha, kuidas mõni poiss läheb nagu noor Kalevipoeg, viiemeetrine latt õlal... Mina kasutan pigem seda lohistamise-meetodit, aga lühemaid juppe on tore kanda - nagu põrsad kummagi kaenla all.
Ja muud... muud polegi eriti teinud.
Lillebror luges läbi "Harry Potteri" esimese osa. Meeldis väga. Meile sobib.
Unistaja ja Jõugu Juht käisid Ettevõtluskülas.
Mees mõtles välja koha roovilattidele... aga seda ma juba ütlesin.
Linda... nojah, teeb Lindat. Lihtne töö, ei vaja mingeid erioskusi. Oma viimase maakaevamise-hargi varre murdsin ka pooleks, nii et ega mul eriti muid tegevusi olegi teha.
Väljas paistab päike, ma lähen ja lindatan nüüd edasi. Kui hästi läheb, tulevad mehed ka appi.
No comments:
Post a Comment