Kevad!

Lõpuks ometi on kevad. Päris kevad koos kummikuid õgiva pori, ärganud kärbeste ja aktiivselt tegutsevate lindudega. Eile raporteerisin ühe kure saabumisest, täna õhtul koju jõudes nägime kahte - ja pesavaremetel oli tehtud juba natuke taastamistöid, Lillebror teadis öelda, et varem oli pesa-alust (lihtsalt vana elektriposti miskid risttoikad) rohkem näha olnud.

Tihe nädal oli. Esmaspäev oli tavalise päeva moodi, ainult et hommikul sadas lörtsi. Teisipäeval käisime kinos ja saime teada, et ka Vanaisal on mäluhäired - ta olevat Konsumisse ära eksinud. Oeh. Kolmapäeval oli Mehel lihtsalt pikk päev, üks koosolek toimus ebaharilikul ajal. Neljapäeval oli PLN tulla mõistlikul ajal koju ja kasutada ära sooja ja kuiva õhtupoolikut... õhtupoolik oli vägagi vihmane ja Jõugu Juht haige. Sellest ma ka juba kirjutasin. Reedel osalesid kaks nooremat poissi - JJ, kelle palavik oli juba taandunud, veetis terve päeva üksi kodus - sünnipäeval, meie Mehega käisime samal ajal restoranis. Chopsticksi meekana ei olnud seekord nii krõbe, aga maitse oli ikka õige. Laupäeval olime moodne perekond kahe lapsega, Unistaja läks Laenulapse poole laenulapseks, tegime natuke esimesi aiatöid. Must Mimi käis vähemalt kakskümmend korda sisse ja välja. Pühapäeval oli kirik ja minul kohustus juunioride tundi pidada ja õhtupoole Laenulapse Venna sünnipäev. Mina käisin kiriku ja sünnipäeva vahel palvekas, Mees viis Vanaisa poodi ja püsis tal kõrval, et ta jälle ei eksiks... aga vähemalt ei kavatse Vanaisa hetkel surema ega voodihaigeks hakata, olevat endale uue jope ostnud. Sünnipäevatamise ajal pidasime meie Mehega sünnipäevakoha kõrval hamburgeripiknikku. Juhtusime istuma vanavanaonu Heinrichi (ehk Henriku, aga kuna Hendrikuid, Endrikuid ja mis iganes Henriku variante on minu isapoolse suguvõsa ajaloos veel hulgi, siis ma kutsun teda edasi Heinrichiks, et vahet teha) nimelisel pingil. Ilmselgelt oleks vanavanaonu mälestuse väärilisem olnud süüa midagi kultuursemat kui hamburger, no aga ta olevat olnud mees, kes ka lihtrahvast mõistis...

Kohtasin suure rõõmu ja tänumeelega ootamatult Ritsikut. Aitäh. Oluliselt vähem rõõmu valmistas üks kohtumine nädala sees... ütleme nii, et Nobby Nobbsi kalamüüjast pruut oli selle kõrval veel täitsa tsiviliseeritud inimene. Küll ma tahaksin, et "a mul põle seda teie kultuurat vaja"-inimesed oleksid väljasurev liik, aga või meil nii hästi läheb...

Muidu oli tegus nädal, aga ma paluks nüüd midagi natuke rutiinsemat. Kui saab olla rutiini asjaolus, et on kevad, kevad, kevad!

Lugesin kah.
Boriss Akunin "Teemantvanker" - selle raamatuga on nii, et esimene ots on tapvalt ebapõnev. Selline Tšehhovi vanaisale-külasse stiil ei ole üldse minu jaoks! Teine osa, mis olevat hoopiski esimese osa detektiivi (kelleni ma suure igavuse tõttu üldse ei jõudnudki) sissejuhatus, oli natuke parem, aga ma nüüd ei tahaks taas ühestki idamaisest maailmavaatest jupp aega midagi kuulda. Põlastada inimest sellepärast, et ta sõjavangis olemise järel elus on... on põlastusväärne, vabandage. Ma olen ennegi öelnud, et see ida kultuuride asi mulle ei sobi.
Aleksandra Marinina "Üksildaste penide ulg" - vaat selle autori raamatud mulle sobivad. Ka vene detektiivkirjandus, aga kuidagi hoopis... inimlikum. Või ma ei tea. Igatahes sobis.
Katrina Kalda "Maa, kus puudel pole varju" - täpselt nii, nagu tagakaanel öeldud, düstoopia. Kohati vast natuke raskepärane, mulle meeldis kõige rohkem vanaema Sabine osa.
Tammy Cohen "Paha-paha tüdruk" - tüüpiline niinimetatud psühholoogiline põnevik, kus umbes alles lõpus selgub, kes see ebamäärane pahalane siis on. Segadusse ajab, et osa tegevust toimub nii-öelda praegu ja osa aastaid varem... või hiljem, kuidas võtta. Aga iseenesest hästi kirjutatud.
Michael Cordy "Imegeen" - läheb natuke kõigi nende muude poolteaduslike raamatuse kandi, Brown ja Crichton ja nii edasi. Ja vahelduse mõttes ei ole ateistlik Jeesuse-seletus uhas valeõpetus, vaid täitsa huvitav lähenemine. Aga kohati on ikkagi... koledavõitu ka.
Joanne Fluke "Double Fudge Brownie Murder" - seekord juhtub midagi muud kui tavaliselt, aga ma ei ütle, mis... aga nagu varasemad samateemalised sündmused, on seegi absoluutselt ebausutav. Aga retseptid on endiselt head ja Moishe on kass.