Koolivahetusest ühe ja teise nurga alt

Tibusid loetakse sügisel, ja sügiseni on - ma loodan, veel päris palju aega. Ometi olen mina siin ja praegu, mitu kuud enne kooliaasta lõppu oma laste kooliga rahul. Väga rahul. Muidugi selles valguses, kui nad üldse peavad koolis käima... iseenesest ju ilmtingimata ei pea*, aga tundub, et ise tahavad.

Et kõikse paremad õpetajad oo meitel ja kõikse parem prantsuse keel oo meitel (täna peaks vanemate klasside õpilased Prantsusmaalt tagasi tulema, see reis on iga-aastane suurepärane võimalus, mida meie kavatseme oma laste puhul kindlasti kasutada, kui ka reisiraha kogumiseks peaks pool aastat ainult praekartulitest ja kaneelisaiadest elama - aga reisi maksumus ei ole midagi nii õudset, et poole aastaga kokku ei koguks, sügisel hoiatatakse ette), seda olen ma siin juba rääkinud. Nagu on selgunud, oo meitel ka kõikse paremad koduõppelt kooli integreerunud lapsed, kui nüüd hinnete järgi vaadata. Ootan huviga, kas ja kuidas see asi edaspidi muutub.

Küll aga oo meitel ka äge puberteet, esialgu mitte see kõikse halvem - ptüiptüiptüi (mitte et sülitamisest kasu oleks, ma nii moe pärast) -, aga arvatavasti üsna klassikaline. Ving ja virin ja sihipärane emaärritamine, piiride katsetamiseks. Servapidi käib emaärritamise alla Kräun, miks peab emaga koos koolis käima - ka siis, kui kõnealune ema koolikoridoris kohtudes lapsühikust üldse välja ei tee ja rahulikult oma asja ajab -, aga ka arutlemine, kas äkki mujal oleks parem ja tahaks nüüd kohe kooli vahetada.

Eks rohi paistab teisel pool tara ikka rohelisem, selles pole kahtlust. Ja et me ise koduõppe ja sellega kaasnenud koolivahetusega oleme andnud signaali, et meie jaoks ei ole ühes koolis püsimine eriline väärtus**, on ka tõsi. Pealegi ei pea me Kollektiivi suure K-ga tõesti kuigi vajalikuks nähtuseks. Haridus tuleb omendada, kus ja kuidas, see pole nii tähtis!

Pürgiva puberteetiku suureks õnnetuseks on aga vanemad praeguse koolivalikuga väga rahul ega arva sugugi, et rohi teisel pool tara ka päriselt rohelisem oleks. Vastupidi, piirkonnakoolide lõikes on tegu meie jaoks Linna parimaga, seda nii võõrkeelte, inimeste kui inimlikkuse seisukohast. Ja "inimeste" headust ei määra asjaolu, et ema-lapsevanem ka samas koolis töötab! Ikka Imelised Õpetajad.

Eile toodi koju info, et Klassivend olevat rääkinud, kui palju parem kool on Kolmas Sama Piirkonna Kool. Kuidas seal olevat palju paremad õpetajad ja antavat palju parem haridus... ja kõik Klassivenna sõbrad käivad seal! Nunuh. Klassivend pole tolle kooli elu tegelikult ise kogenud, esimesest klassist peale meil. Ütlesin, et ainus pädev argument selles jutus on, et sõbrad - kellest meie laps ainsatki ei tunne - käivad, muu kohta Klassivend ju tegelikult ei tea. Muu kohta teab ema-lapsevanem, mida Linna peal räägitakse... et kool nagu kool, kes tublikene on, saab ilusti hakkama. Nagu kõikjal. Ainult et mitte-tublikestel ei lähe väga hästi... ja on kuulda olnud kohe mitmetest peredest, kes on selles koolis vägagi pettunud, ühel või teisel põhjusel. Nagu muudegi koolidega vahel juhtub.

Tuleb meelde üks ammune lugu... kuidas üks laps läks meilt mujale kooli. Et seal on kindlasti parem, tugevam haridus ja puha. "Mujalkool" ei olnud meie piirkonnas, hoopis teises linnaosas oli. Ju ta elas seal lähedal, tavaline piirkonnakool. Juba mõne nädala pärast oli niuks ja laps toodi meile tagasi, meie juures olevat ikka parem olnud. Gümnaasium, välismaised õpilasvahetused ja kõrgkool ei jäänud tulemata, laps oli akadeemiliselt täitsa võimekas. Praeguseks tundub sotsiaalmeedia andmetel, et tal läheb hästi. Nagu enamikul teistelgi, kes meil põhikooli on lõpetanud. Ja neist, kes meil enne suurt koolikorralduse muutust gümnaasiumi lõpetasid, on ka peamiselt head kuulda. Kõik on leidnud oma tee ja see on peamine.

Olen minagi lapsevanematele koolivahetust soovitanud, kuigi laps on akadeemiliselt toimetulev (mitte-toimetulevatega on teistmoodi, loodrid on igal pool loodrid ja õnnetud, sest sunnitakse õppima - Suur Otsus õppima hakata võib ka samasse kooli jäädes tulla, olen sedagi näinud -, aga päriselt hariduslike erivajadustega lastel on mõnikord parem teistsuguses koolis, sellest ma siin praegu ei räägi). Seda juhul, kui klassi suhted on hirmsal kombel sassis ja uues koolis oleks sõber ees. Isegi meil on olnud väga viletsa õhkkonnaga klasse, kus tädi psühholoog, sotsiaalpedagoog ja klassijuhatajad pooklevad läbi aastate üht- ja teistpidi, aga midagi paremaks ei lähe. Olen kuulnud, et sellist asja juhtub mujal ka, klassikomplekt on kord juba paras loterii. Oi, kuidas mulle meeldib Alice'i räägitu Inglismaa koolidest, kus igal aastal kooslusi ümber komplekteeritakse! Olen seda ideed tasapisi tööl tutvustanud ja vaikselt, hästi vaikselt hakkab mõte üksikute õpilaste paralleelklassi tõstmise lubatavusest meie majja sisse imbuma, aga nii õpetajate kui vanemate valdav veendumus on endiselt, et Klassikollektiiv on midagi erilist ja seda lõhkuda ei tohi ilmaski. (urr)

Veel võiks kooli vahetada, kui teine kool pakub tõepoolest midagi erilist. Meilt on läinud terve pere jagu lapsi kristliku suunitlusega kooli, sest vanemad tulid usule. Miks mitte. Või siis need, kelle pere enne teise võõrkeele algamist otsustab, et laps hakkab elus ikkagi eelkõige vene keelt vajama. Aktsepteerime. Või loomulikult kolimise puhul, kui hommikune logistika peaks muutuma ülikeeruliseks. Aga et rohi oleks teisel pool tara rohelisem... Meie õppealajuhataja pidavat ka iga meile vahetada tahtva lapse puhul küsima, miks? Ja kui meie rohi lihtsalt niisama, eemalt rohelisem paistab, siis palub võtta mõtlemisaega ja kõiki vahetuse plusse ja miinuseid kaaluda. Et pärast niuks ei oleks, sest tegelikult on uues kohas kohanemine ikka omaette pingeline olukord.

Viimasel ajal on kuulda olnud õpilasvahetuse võimalustest ka põhikoolide vahel. Poiste Esimeses Koolis oli juba ammu kombeks teha proovipäevi ja -nädalaid, et kooli vahetav laps ja tema vanemad saaksid mingigi ettekujutuse, mis värvi see rohi teises koolis tegelikult on. Mulle tundub, et nii õpilasvahetus kui proovipäevad on ko-hu-ta-valt hea mõte. Kui mitte muu pärast, siis mõistmiseks, et põhihariduse õppekava on Eestis ikkagi kõikjal üsna sarnane ja ega see uute kaaslastega - ja võib-olla uute reeglitega - kohanemine päris päevapealt ei pruugi käia. Ka õpilasvahetus on üks neid asju, mida ma oma lastele kindlasti soovitaksin, kui selleks peaks võimalus tekkima. See ei pea ju pikalt kestma. Alles sellise kogemuse pealt oleks õigustatud öelda, kas rohi on mujal rohelisem või millegipärast siiski mitte.

Kas oleks väga ebapedagoogiline õppeaasta lõpus kokkuvõtteid tehes Jõugu Juhilt ja Unistajalt küsida, kus koolis ja millises õppevormis tegelikult parem tundus? Iseenesest me küsime neilt koduõppele jäämise soovi või soovimatuse kohta niiehknii, lihtsalt võimaluse andmise pärast. Lõpuks loetakse tibusid ju alles sügisel ja laste toimetulekut õppeaasta lõpus... aga lihtsalt väidetava rohelisema rohu pärast teise kooli... ei, tänan. Väga tõenäoliselt tuleks sellest ainult niuks.
__________
*ma usun endiselt, et suudaksime kõik kolm ka koduõppel põhikooli lõpuni ära toetada, kui see prantsuse keele küsimus välja arvata. Aga ju saaks sellegagi mingi miinimumprogrammi läbitud, suurepärased õpikud on täiesti kättesaadavad.
**ma olen kohanud vanemaid, kes peavad väga oluliseks, et lapsed kogu kooliaja veedaksid samas Kollektiivis (just nimelt suure algustähega) ja peavad samas koolis püsimist ülioluliseks, sõltumata sellest, kuidas lapsele konkreetne kool sobib.