Sunday, February 4, 2018

Pidudeperiood sai läbi. Selleks korraks.

On kord juba niimoodi kujunenud, et kahe nädala jooksul on meil koos laiendatud perekonnaga kolm sünnipäeva ja üks aastapäev. Minu lapsepõlves oli sünnipäevi kobaras lausa neli, isapoolsel vanaemal ja emapoolsel vanaisal ka, aga nende tähtpäevi me enam ei tähista. Nemad, muide, olid sama aasta lapsed ja surid kas poole- või poolteiseaastase vahega (ei mäleta täpselt) kuigi elukäik ja eluvalikud olid päris erinevad. Aga mis seal vahet, kas mitukümmend aastat Siberit või mitukümmend aastat pudelitõstmist...

Tagasi tänapäeva, suurem osa sellest nädalast läks JJ-le isikliku arvuti hankimise (aga teised tohivad ka kasutada, kui JJ lubab) ja laupäeval eesootava loodusõpetuse olümpiaadi tähe all. Nende kõrval jäid juubel ja aastapäev üsna kahvatuteks suurusteks.

Arvuti on olemas ja töötab. Esialgu elab elutoas lapsevanemate arvuti kõrval, siin on kõige parem wifi ja üldse.

Loodusõpetuse olümpiaadil saadi üsna keskmine koht. Ma ütlesin algusest peale, et kolmekümnes koht on ka koht, JJ sai siiski natuke ettepoole. Pikajuukselise Ema poeg sai veel ettepoole ja palju rohkem ettepoole sai üks JJ kunagine klassiõde, kelle isa on bioloogiaprofessor või midagi taolist. Võitja nimi oli täitsa tundmatu. Ju ta üks tubli noor inimene on. Lõbus on, et JJ jagas oma kohta tüdrukukesega, kellega ta on pisikesest peale tuttav olnud ja kelle vanemate, tädide (onu, see pulmafotograaf, on nii noorekene, et tema suhtes olen ma ise parasjagu tädi, ei püüagi sõbraks hakata) ja vanavanematega oleme meie sõbrad oikuikaua.

Pulma-aastapäeva asjus käisime perekondlikult Lõunakeskuse Chopsticksis meekana söömas ja hokimängijaid vaatamas. Kena oli, ega me ju mingites väga peentes restoranides polegi käima harjunud.

Juubeli asjus käisime täna torti ja pikka peenvillast aluspesu üle andmas.

Veel... Lillebroril oli ühe ööpäeva küljes südamerütmilugeja. Selle tõttu käisime Linnas ka kolmapäeval, sest laps tuli ju juhtmetest jälle lahti pakkida. Kardioloog vaatas salvestuse üle ja ütles, et pole hullu midagi, aasta pärast tulge jälle, aga sinnamaani võib selle südamega rahulikult edasi elada, paluks ainult mitte väga pingutada. Noh, kevadeni on Lillebroril kehalisest kasvatusest vabastus (võib-olla läheb märtsis kooli), trennis ta loodetavasti väga ei pinguta, aga kuidas seda elavhõbedaühikut ikka nii väga pingutamast hoida?

Unistaja... ei teinud taas mitte midagi hullu. Kui temaga kõik hästi on, siis ta on tõesti stabiilne ja rahulik, aga halbu asju ma väga üles kirjutada ei taha.

Tegelikult osalesid Jõugu Juht ja Unistaja spordipäeval. JJ oli selle järel üsna masenduses, sest tema-mehikene võrdleb ennast ikka ja ainult nende jalgpallipoistega, kes jooksevad nagu Road Runner. Aga siis... sai JJ sünnipäevakutse, mis tõstis enesehinnangut ja tekitas vaidlusi. Mina olen seisukohal, et ka 13-aastane džentelmen peaks 13-aastasele daamile sünnipäeva puhul lilleõie viima - sest ikkagi daam ja ikkagi džentelmen -, JJ arvab, et iiiuuu, mis siis teised mõtlevad.  Õnneks on sünnipäevani veel aega. Spordipäeva hoopis kodusem järelkaja oli, et üks anonüümseks jääda sooviv poisslaps ei soovinud duši alla minna, kräunus, et tema tahab vett ja elektrit kokku hoida... Mina, kes ma ei pea siinkohal vajalikuks anonüümseks jääda, pakkusin nalja pärast, et käigu siis lume sees püherdamas, igati öko ja saab natukegi puhtamaks... poisslaps läkski. Ega meil siin õhtusel ajal keegi ei näe, kooris ennast esikus paljaks, tõmbas kummikud võimalike orkide kaitseks jala otsa ja läks, vennad ergutuskoorina tuulekoja peal abiks, käterätikut hoidmas ja nii. Täitsa hull! Toas pakuti lumeinimesele muidugi kohe villaseid sokke ja kuuma teed. Ei saanud teine nohugi ja arvas, et võiks seda tulevikus korrata. Nii need talisuplejad tekivad.

Lillebrori asjus rutiiniväliselt Linnas olles käisin koos Vanaemaga passilauas ja poes. Ühe Vanaemaga fotoautomaadi seljatamine ei erine palju samast tegevusest kolme väikelapse seltsis, ainult et on vaiksem. Pangaautomaadi juures lasin tal ainult koodi toksida, ülejäänud nuppe vajutasin ise - läks kiiremini ja oli kindel, et kaart saab õigetpidi sisse. Eks see on umbes samamoodi nagu väikeste lastega, ise jõuaksin kiiremini ja kergemini, aga las ta teeb ise neid asju, mida ise teha saab. Oeh.

Raamatuid lugesin keskmisest vähem.
"Prantsusmaa ajalugu" - selline telegrammistiilis teos, sain targemaks Karl Suurele eelnenud kuningate asjus. Mitte et midagi oleks meelde jäänud, aga ehk mõnes järgmises kontekstis tuleb mõni nimi tuttav ette.
Joanne Fluke "Carrot Cake Murder" - ma olen juba kirjutanud, miks ma neid loen.
Jenny Colgan "A Very Distant Shore" - vaat see oli tüüpiline naisteajakirja-lühiromaan, ainult et ilma erilise romantikata. Ühel päeval võtan selle raamatu taas kätte ja mõtlen, et näe, aastal 2017 olid need teemad aktuaalsed.
Jenny Colgan "Meet Me at the Cupcake Cafe" - väga roosa raamat, mis on kohati isegi parem kui nii mõnedki Varraku ajaviiteromaani sarjas ilmunutest. See armastus, mis Issy ja tema vanaisa vahel on, on lugemist väärt.

Lihtsalt seletuse mõttes - Mees kinkis mulle sünnipäevaks virna Fluke'i ja Colgani raamatuid, sest ma olin kunagi märkinud, et need on okei, ja ta sattus Bookdepositorys või mingis taolises keskkonnas soodushindadele. Eks ma nüüd närin ennast neist kohusetundlikult läbi. :) Väga vintske närimine ei ole, aga kolmapäeval Linnas Vanaema ja Vanaisa juures Mehe tööpäeva lõppu oodates võtsin Tammsaare "Tõe ja õiguse" esimese osa... Et midagi tahedamat ka lugeda, eks ole.

No comments:

Post a Comment