Mida sa õieti terve päeva teed?

Tegelikult peaks dokumenteerima viiendat kuupäeva, aga see vaevalt et nii kirjeldamisvääriline tuleb. Mulle endale meeldib teada saada, kuidas teised inimesed oma päevi sisustavad, äkki meeldib kellelegi veel.

Hommikul ärkan kella kuue paiku ja tunnen rõõmuga, et Mees mu külje vastas ei ole enam palavikus. Ega ta hullusti haige pole olnud, aga kurgu-nohu-niru viirus, mis minul ja lastel kallal käis, jõudis temani palaviku ja kurguvalu vormis.

Tõusen ikka natuke vähem koduvanavallatul ajal, teen kohvi ja äratan lapsed. Teel Linna koon uuest piibelehesallist mõned read.

Tööl ... teen kõike ja justnagu mitte midagi, vahepeal lepin poistele vastamise aegu kokku ja mingil hetkel jõuan hinge tõmmata ka. Üks tähtis paber saab valmis ja mõne olulise lapse kohta saan infot.

Siis tulevad nii suured kui väikesed mehed mulle järgi. Esiteks, kas Vanaema käest on üks paber võetud? Oeh ... Õnneks elab Vanaema peaaegu kodutee peal. Vanaema ei mäleta üldse mitte midagi, ei paberitest ega sellest, kuhu ta oma märkmeid tegema pidi (kaks päeva tagasi ütlesin mina: "Ema, palun sind, märgi vaibateemalised asjad rahulikult vanasse nimekirja üles, küll me pärast arutame ... palun sind väga, kasuta seda!" Täna ütles Vanaema: "Ma ju ei tohi sinu nimekirja kirjutada, ma siis märkisin siia vana ümbriku peale ..." - ma vajan varsti ise psühhiaatrit. :S). Saame asjadega kiiresti ühele poole.

Kodus algab Tõeline Elu. Vaatan kõigepealt üle Jõugu Juhi isikliku maasikapeenra. Siis keedan suppi, samal ajal raamin ära hagakirjalise salli (ja kekutan FB-s, et panin raamile ... kes koera saba jne) ja seejärel korrastan vaibanimekirja. Ühe vannituppa eksinud maamesilase päästan ka ära. Supp saab üsna hea, viinerite ja lillkapsaga. Siis läheme kõik välja. Lapsed teevad seda, mida lapsed kevadel õues teevad (Õpetaja Õunapuuhaldjas täna: "Ärge te täna õhtul enam õppige, las Lillebror läheb ikka selle ilmaga õue." - noh, et Lillebror läheb homme vastama, aga meil on kunstitöödega nadisti.). Mina kaevan maad. Mees tuleb, ühendab aiavooliku kraaniga, kastab lõkkeaseme ümbrust ja põletab igasugust prahti - vanu kuuseoksi, vaarikavarsi ja muud jampsi, mis kuidagi lõkkeasemesse on sattunud. Jõugu Juht saab minu käest oma maasikapeenra tarbeks kaks ämbritäit kompostikõntsamulda ja karjub, kas keegi tahab kakat nuusutada. Kassid sebivad kasside kombel ringi. Puu otsas lärmab keegi lind. Kannikesed lõhnavad pööraselt. Nagu oleks kevad.

Siis läheb Mees tuppa ja mina lähen varsti ka. Tegelikult kasib Mees teisel pool maja autot. Mina panen muffinid ahju. Siis sildistan vaipu. Saabuvad erinevas tilkumisastmes lapsed, sest kevad ja lõke ja aiavoolik ja ... Oeh. Märkan, et triibulise Sassu ninake tilgub jälle, Sassu võitleb endise raevukusega nina suveräänsuse eest, aga nohu ei taha kuidagi taanduda. Jõugu Juht imbub igasuguste kokkulepete vastaselt arvutisse ja ilmutab reeglite meeldetuletamise suhtes hämmastavat kurtust. Löön välku ja müristan. Viis minutit hiljem on JJ nina ära nuusanud ja hiilib mulle prantsuse keele asjus lähemale. Ütlen, et ma armastan teda ikka väga, aga ... reeglid on reeglid. JJ rõõmutsab, et teda ikkagi armastatakse.* Muffinid tulevad ahjust välja ja sall raamilt maha ... eee, alumine serv on veel niiske. Ah sa piiks. Õnneks on mitu nurka veel kinni, ripub veel natuke aega.

Siis on lastel igaõhtused saated läbi ja Unistaja demonstreerib viirpuu põletamiseks ettevalmistamisel saadud kriimu. On vägev kriim küll, õnneks mitte sügav. Veel pakutakse unejuttu (Terry Pratchett, "Hinge muusika" - vajadusel tsenseerutlt, ma ei mäleta, kui palju ta eee, õmblejannadest ja muudest taolistest asjadest seal rääkis), musi-kalli-paid ja minule kudutunnikest.
_____
*aga ränk haigus puberteet võiks küll kõigil vahele jääda, ausõna.