Noh, nagu selle metsaga oli.
Tegelikult meeldib mulle väga lapsevanem olla, aga mõned asjad on lastega ... ütleme, komplitseeritumad.
Mulle tundub, et on vähemalt kolm asja, mida lapsevanemana teha ei saa.
Ei saa magada siis, kui tahad. Hommikusel ajal äratab üles südametunnistus, sest järelkasvule on vaja süüa anda. Päevasel ajal on ikka üks kõrv ärkvel - maga siis sedamoodi. Öösel, jah, saab magada küll, kui nad enam päris pisikesed ei ole, aga öösel magamine pole pooltki nii mõnus kui üks häbematult laisk päevane uinak.
Ei saa korralikult haige olla siis, kui oled. Ka haigena tuleb olla lapsevanem.
Ei saa reisida siis, kui tahad, ja sinna, kuhu tahad. Lastega saab vägagi reisida, aga mida suurem on seltskond, seda keerulisem see ettevõtmine on. Kahekesi polnud probleemi - pikema puhkuse ajal seljakott selga, pöial maantee ääres püsti ja minekule. Öömaja pärast ei pidanud muretsema, sest metsas magamine sobis, sihtkoht võis olla ebamäärane, raha olemasolu polnud kuigi tähtis. Ükskord käisime Mehega niimoodi Prantsusmaal ja tagasi, raha kulus vist 100 eurot ... ja me käisime raamatupoodides ka. Viiekesi hääletama ei lähe, pealegi on mure, ega lastel jalad märjaks ei saa, kus ööbida, mida süüa ja kuhu minna, et lastel ka põnev oleks. Küsimuse "Millal me kohale jõuame?" oleme oma senistel reisidel rrrrrangelt ära keelanud, sellegipoolest esineb hetki, mil lapsevanem kiristab hambaid ja lubab endale, et ei iial enam ...
Sel suvel pole me mitmel põhjusel veel kuhugi kaugemale jõudnud. Õnneks on mõned nädalad suve veel ees ja kui me neljakohalist lotovõitu ei saa, pole pikem reis niiehknii võimalik. Teeme vast paaripäevase väljasõidu lähiriikidesse. Korraliku reisi võtame ette tuleval aastal, Unistaja sünnipäeva puhul. Ma loodan.
No comments:
Post a Comment