Suvi. Ei mingit kahtlust.

Õues on soe, soe, soe! Nii soe, et täna kirikust tulles avasime kõik tavaliselt lahtikäivad aknad ja uksed - need täispalkmajad ju ei soojene iga troopilise tuulehoo peale. Õhtuks saime toad peaaegu õueõhuga sama soojaks.

Soe on ka igasugusel taimestikul. Muru koosneb peamiselt võililledest. Kõik meie kirsid, metsikud ja kodustatud, õitsevad. Noorel pirnil, mis mõne aasta eest suuremalt jaolt ära murdus, on ka jälle õied, kaksteist tükki või umbs nii. Aga õuntega sel aastal muret pole - tundub, et kuldrenetil tuleb kümme õit, martsipanil ka, aga valge klaar ja sibulõun on puhta tühjad. Vast nädala pärast on näha, kuidas nende õitega tegelikult on. Lauda taga õitseb toomingas ja suurel tammel Maja ees on mõned mini-lehed küljes. Suhkruhernetaimed on üles tulnud, aga otse kompostihunnikusse pistetud kõrvitsad veel mitte.

Külvasin peedid, oad, tilli ja natuke salatit. Viimast on mõttekas jupikaupa külvata. Kasvuhoonesse istutasin seitsekümmend tomatit räimes. Neist mõned lamas keegi kass (arvatavasti Mimi) ära, aga ülejäänud on täitsa krapsaka olemisega.

Kooliasjadega on nii, et teha on veel koera saba - tehnoloogiaõpetajale tuleb hindamiseks esitada mõned sõjariistad ja köögitarbed, ja JJ peab inimeseõpetuse õpetajale viima õpetaja poolt emme-kirjatuviga edastatud töölehed. Üks matemaatika kontrolltöö ootab ka veel õpetajale edasiandmist, aga ega need hinded enne kolmapäeva peagi väljas olema. Unistaja oli prantsuse keelt, loodusõpetust ja eesti keelt vastamas käies tubli, aja JJ puterdas nii eesti keele kui ühe matemaatikatööga. Lubasin, et tema jääb siis komade ja kirjavahemärkide teemal suvetööle. Noormees muutus tõsiseks ja tegi selle peale vähemalt viimase matemaatikatöö (selle, mis õpetajapoolset hindamist ootab) korralikult.

Veel käisid Unistaja ja Jõugu Juht võistlustel. 4. ja 5. koht Eesti karikavõistlustel pole just paha tulemus - eriti kui arvestada, et esimese koha sai noormees, kes olevat juba umbes viis aastat harjutanud, meie poisid napilt kaks aastat ... Ja et võistlejaid nende vanuse- ja vibuklassis oli kokku 21. Võistluste pärast ööbisid nad kaks ööd Linnas, mistõttu sai Lillebror terve laupäeva olla ainuke laps. Avastasin, et minu soovimatus koos lastega süüa teha pole seotud laste kui niisuguste, vaid hoopis laste arvuga. Üks laps köögis ei sega üldse, aga kolm korraga (ja neid on kolm korraga, alati) on mulle liig. Väljaspool söögitegemist meeldiks mulle siiski palju lapsi, kindlasti rohkem kui kolm.

Lõppesid mõned huviringid. Saksa keel lõppes niisama, aga laevamudeliringist (tuntud ka kui puutöö) anti aukirjad. Jõugu Juht lõpetas ka pühapäevakooli - kohe päriselt lõpetas, õpetajad panid mõneks ajaks ameti maha - et saaks pühapäeviti jumalteenistustel ka osaleda - ja seda rühma enam ppk tunnis omavahel kokku saama ei oodata. JJ arvas, et talle väga meeldib lõpetada. Ma usun küll jah.

Kirikus olid koristamistalgud. Veetsin suure osa reede õhtust, kasides üsna kasijavaenuliku kujuga kuburesti - või mis selle pliidi-kohal-äratõmbe-asjanduse nimi ongi? Kasimist vajas see rest igal juhul ja puhtamaks sai ka, aga vaev ... Oeh. Meil on lihtsalt söögiosadus väga tähtsal kohal, palju vaimulikke küsimusi lahendatakse ja hingi hoitakse laua taga. Ülejäänud perekond küüris samal ajal kuskil uksi ja tegi midagi muud taolist, Lillebror näiteks sõitis koos Sõbraga tõstukil üles-alla (Kirik, saate aru? Laealused lambid on paari korruse kõrgusel. Õnneks on keegi tark inimene leiutanud pisikese tõstuki, millega saab saalis ringi sõita ja lampe tolmust pühkida.). Tegelikult nägin ma Lillebrori ka lapiga välisust nühkimas. :)

Kudusin valmis ühe oranži ja valge vaiba, mis läks meie lemmikprofessori kööki. Kuna minu kitstelg soovitud laiust ei võimaldanud, kasutasin selleks Vanaema kangastelgi ja olin iga mõne hetke järel hulluks minemas - Vanaema on minust umbes 20 cm lühem ja tallalauad on tema jalgade järgi sätitud, tähendab, kõrgele, aga mina pean iga tallalauda oma põlvede kõrguselt otsima ... Vanaema ütles muidugi, et ärgu ma pirtsutagu. Kuna üks ülikooliaegne tuttav oli tellinud minult 10 meetri jagu veel laiemaid vaipu, pani Mees mulle täitsa remontimata ja kütmisvõimaluseta tuppa üles laiad teljed - ma ei pirtsuta jah, koon täitsa oma teljega ja läheb hästi. Testvaip on umbes poole peal. Ühel päeval saan ma sinna ruumi ka ilusad Itaalia seinaplaadid, väikese raudahju ja korraliku sisustuse, näiteks suure klapplaua akna alla, aga kuna praegune remondiprioriteet on Katus, koon laia kangast suvel. Gobeläänitelg mahub ju ikka elutuppa ära.

Reedel ühe õpetaja järgi oodates tuli äketse mõte, et neid lahjade lehmade aastaid on juba küllalt olnud, oleme kokkuhoidlikuks õppinud, aitäh, nüüd tahaks mõned priskete lehmade aastad saada. Iseenesest pole see võimatu, ainult et enne koitu tuleb see pimedusehetk läbi teha ... Leib, tänan küsimast, on endiselt laual ja see on põhjus olla tänulik.

Asooh, poes käisime ka. Olin juba meeleäraheitel, sest minevasuvised lahtised kingad olid juba sügiseks läbi mis läbi, aga mitte üheski poes ei müüdud mõistliku hinnaga ilusaid kingi! Ma nimelt täitsa usun kunagi lehest loetut, et enam-vähem kõik kahekohalise hinnaga jalatsid on ühtmoodi viletsad ja seetõttu on minu hinnapiir päris madal. Pealegi käin ma rihmikutega palava ilmaga ühtmoodi linnas ja üle karjamaa jalutamas, nii et need ei saagi kaua vastu pidada. (Üks mina. Üks käekott. Ühed jalatsid hooaja kohta. Üks lõhn. Üks juukseklamber. Rohkem pole vaja.) Siis soovitas kolleeg mulle Sepa turgu, mis oli mul puhtalt meelest läinud. Tõepoolest, mujal poodides ei saagi ilusaid suvekingi olla, sealsed müüjad on kõik endale ahnitsenud! Minu esimest eelistust - mõistlikult mustad - oli küll ainult vale numbriga, aga helebeež on ka päris neutraalne värv, sobib kõigega.

Veel. Täna kirikus haaras mul nööbist üks ammukohatud isik, keda mina teadsin kui Kristit Hollandist, aga kes praeguseks olevat hoopis Kristi Hiiumaalt. Väga tore taaskohtumine oli. Häid inimesi on ikka hea kohata. Olgu teil seal teisel pool ekraani ka palju häid inimesi!

Kassile, mis kassi oma

Kui triibuline Sassu talvel nohusse jäi, sai ta igal õhtul kalamaksaõlimaitselist nohurohtu koos kiisueinega. Sassule meeldis rohi väga. Kiisueine meeldis ka. Rohi sai otsa ja ega temast vist palju kasu ei olnud, Sassu luriseb endiselt (aga meie loomaarst ütles, et 15-aastase kassi puhul on alati küsimus, kas ta narkoosist üldse ärkab, ja ilma narkoosita nina-analüüse ei tehta, pealegi tähendab nina-analüüs ka rasket operatsiooni ja noh, 15-aastane kass ...). Kiisueine kohe otsa ei saanud.

Nüüd ei saagi kiisueine otsa, sest Sassu teab, et õhtuti antakse talle ja ainult talle paar ampsu kiisueinet. Meie toome seda poest muudkui juurde, aga kui Sassu meelest on juba õhtu, läheb Sassu esiteks oma taldriku juurde istuma. Kui inimesed vihjest aru ei saa, astub ta inimestele lähemale. Ja veel lähemale. Ja veel lähemale. Ise vaatab ootava njauga otsa ja kui tema poole pöörduda, sosistab (sest Sassu ei näu, pole seda kunagi teinud): "Näu."

Eile nägi ta Lillebrori süles välja selline:

Vabandage, ma pean nüüd kiisueinet serveerima.

Vaatasin just aknast välja ...

Täna on tööposti otsas vaikne ja rahulik päev, on aega niisama mõtiskleda.

Vaatasin aknast välja ja nägin. Väike tüdruk - patsid, valged sukkpüksid, roosad baleriinid, seelik - läheb koolist koju. Tõukerattaga. Kiiver kenasti peas. Nii tore!

Ah miks ja möh? Nooo ... Kui mina laps olin, ütles Vanaema, et tõukerattad ja üldse igasugused motoriseeritud liiklusvahendid on poiste mänguasjad ja tüdrukud nendega mängida ei tohi. Nii oligi. Jalgratas tohtis olla, sest Vanaema oli noorena jalgrattamatkal käinud, muid poiste asju ei tohtinud olla (ehitusklotse peaaegu ka mitte, ja saagi ja haamrit ei tohtinud puutuda, need on meeste tööriistad).

See väike tüdruk tohib olla välimuselt üleni tüdruk, aga sellest hoolimata ka tõukeratast juhtida. Küllap ta tohib muudki vastavalt sellele, mida süda igatseb. Nii peakski olema.

Oeh

Ma ERR-i uudiseid tavaliselt ei loe, aga täna kõliseb "minu" sotsiaalmeedia pr Presidendi viimasest väljaütlemisest. Ja just eile jagas üks tuttav-sõber (E. väike õde) vestlust oma lapsega sel teemal, et presidendist polegi ammu midagi kuulda olnud. Ei ole tõesti, ma juba mõtlesin, et ta on endale head nõunikud saanud ... Noh, nüüd saime selle väljaütlemise.

Ma ei jaksa kõiki neid kommentaare lugeda, lisan lihtsalt omalt poolt seisukoha, mida kindlasti on keegi kuskil juba väljendanud.

Mina olen kristlane. Oma riigitööl ei räägi ma sellest peaaegu üldse, välja arvatud siis, kui keegi küsib - sest ma leian, et usk on isiklik asi ja ei puutu sellesse, kas Kevinil on õpiraskused. Kuidas Kevinit toetada, jah, siis ma olen küll rääkinud, kuidas mina isiklike lastega mõnest raskest asjast üle saan, niisamuti, nagu ma räägin, et mõni pere teeb selles olukorras vaat nii, võib-olla aitaks see teie Kevinit ka ...

Oma kodus ma riigi ilmalikkusest ei hooli põrmugi, isegi hoolimata sellest, et Geni andmetel on mul pr Presidendiga ühine vana-vana-vana- ja nii edasi isa, sugulus läbi seitsme põlvkonna või nii. Meil peetakse söögi- ja õhtupalvet, sest nii on hea. Meil käiakse pühapäeval kirikus ja pühapäevakoolis, sest see on tore. No ja usutegudest pean ma kohe eraldi kirjutama, igapäevaelus on usutegu ka see, kui ma valin mittevihastamise või mittenäägutamise. Ja ma ei ole nõus, et midagi tõsist oleks viga kogudusekaaslasel (minust 20-30 aastat vanem inimene), kes ütleb, et teatriskäimine on patt. Ilmselt sobib see seisukoht tema usu- ja maailmakogemusega.

Ja kuidas see küsimus turvalisusega haakub ... Kui meie pere ja veel mitukümmend tuhat inimest usuvabadust niipidi rakendavad, et otseselt keegi palvetamist ei keela, järelikult me tohime teha seda, mis meie meelest on õige, kes ütleb, et mingi Ahmed (palun vabandust kõigi toredate Ahmedide ees, see oli lihtsalt esimene araabiapärane nimi, mis pähe kargas), kelle jaoks on sünnist saadik ülim olnud islamiseadus, sama ei arva? Et tema tohib kindlasti teha seda, mis tema meelest on õige - ja kui "õige" on hävitada uskmatuid? Ja kui seesama Ahmed ei tea midagi lõhkeainete omamist reguleerivatest seadustest või on ta lihtsalt geniaalne keemik, kes suudab ühekaupa süütutest, täiesti legaalsetest ollustest mingi surmava segu kokku keerata? Tema lähtub ju oma usust ja usuvabadusest.

Tähendab ... Euroopa on sattunud olukorda, kus "euroopalikud väärtused" kehtivad ainult kabinettides ja ainult niinimetatud põliseurooplastele (uhh, kui rassistlikult see väljend kõlab!). Kölni uusaastaöö. Pariis. Brüssel. Stockholm. Jõuluturg. 14. juuli pidustused eelmisel aastal. Manchester. Kui me Ajal Enne Lapsi käisime sõbrannal Brüsselis külas, juba siis oli ümber vale tänavanurga pöörates paha tunne - tänaval käis elu, mis erines nähtavalt igasugusest mujal Euroopas kogetust, aga sellest palju hullemad olid altkulumupilgud pahaaimamatute äraeksinud turistide suunas. Unistaja prantsuse keele tööraamatus oli palju juttu Pariisist ja õpetaja ütles, et kui ta ükskord sinna läheb, siis teab ... mille peale mina ütlesin, et esialgu me Pariisi ei lähe, me ei julge. Nii ongi. Ja riigi ametlik seisukoht ei kaitse mitte millegi eest. Kaitseb ehk väiksus ja tähtsusetus, samuti asjaolu, et Eesti riik ei ole sõjapõgenike jaoks mugav - väikesed toetused on üks asi, aga meil puudub praegu veel (ja sõjapõgenike hajutamine eraldi maakondadesse on täiesti õige otsus!) tugev äärmuslaste kogukond. Ma arvan.

Langevarju värvist

Ritsik kirjutas mõni aeg tagasi huvitavast raamatust. Ma ei ole seda tegelikult lugenud, pole kätte juhtunud, aga täna esitas otsene ülemus mulle küsimuse, mille peale ma hakkasin Ritsiku raamatututvustusest mõtlema. Või õigemini selle peale, mida muud ma veel võiksin teha.

Ärge saage valesti aru, ülemuse asi ongi uurida, mida inimesed kavatsevad oma eluga järgmisel õppeaastal peale hakata, valget paberit ja kirjapulka ta mulle ei ulatanud ega midagi. Pealegi olin ma kolm aastat tagasi täiesti kindel äramineja, aga käimise vähendamine andis uue hingamise või midagi sellist. Tõeliselt tegusaid tööpäevi on protsentuaalselt kohe kindlasti rohkem kui varem ja see on hea. Alati on hea tunda, et sinu tööposti otsas viibimisest on mingit kasu ka. Isegi kui see kasu ei ole enamasti käegakatsutav.

No aga. Inimene peaks elus tegema midagi, mis teda vaimustab. Tõeliselt vaimustab. Kohe nii, et suudaks vaimustada teisigi ... Kes vaimustub kanadest, kes misjonitööst, kes pereteraapiast. Räägitakse, et hea õpetaja käe alt tuleb hulganisti selle õpetaja ainest vaimustunud õpilasi. Vladimir Levi raamatud olid vaimustavad jah, sealtkaudu ma sattusingi sinna, kus ma praegu olen. Aga see ei ole nagu päris see. Kui ma vahel harva üleLinnalistele kolleegide kokkusaamistele juhtun, näen seal üht ja teist, kes põlevi silmi jutustab, kus põneval koolitusel ta on käinud ja mida teada saanud ... Mina kuulan tänulikult ära ja panen kõrva taha, rakendan ka, kui meelde tuleb, aga teisi ei sütita.

Üsna hale on olla inimene, kellele meeldivad paljud põnevad asjad, aga kes tõelist kirge ühegi eriala vastu ei tunne. No aga harutaks ...

Tegelikult vaimustavad mind raamatud. Ja söögitegemine. Ja kõige toredam palgatöö üleüldse oli ühe toitumis- ja kokandusalase raamatu tõlkimine, mis siis, et seda vist siiski ei avaldatud. Avaldamise küsimus polnud enam minu asi, autor lihtsalt vajas oma teksti teises keeles. Niisiis, ma võiksin hakata kokaraamatute tõlkijaks. Ja kuna ma märkan ka kõikvõimalikke keelevigu ükskõik mis tekstides, siis ka toimetajaks.

Nii, ja kus on kõik need kokaraamatukirjastused, mis minusugust pikisilmi ootavad? Häda on selles, et Tõeliselt Hea Toimetaja peaks olema keeleliselt veel mõnevõrra tugevam kui mina, minul on tegelikult suure ja väikese algustähe reeglitega probleem (teate küll, nõukogude inimene, Borodino leib ...). Ja selles ka, et kirjastused vajavad inimesi, kes suudaksid teha midagi nii kokaraamatu kui traktoriraamatuga, aga mina suren ära, kui pean tehnikatekstidega pikemalt õiendama. Mis vahet seal on, kas on sisemine kuuskant või välimine kaheksakant (kas need on olemas? Mees läks magama, ma ei saa küsida), üks rauakola kõik, laske mul kirjutada vahustamisest ja pruunistamisest!

Teine asi, mis mind vaimustab, on emadus. Kui lapsed väikesed olid, siis ma olin vahel lihtsalt niisama, ilma tegevuseta hämmeldunud. Ema. Emme. Mina, kujutage ette. Nojah, eks ma olin selleks ka umbes kümnendast eluaastast peale saada tahtnud, unistuse täitumine või nii. Emadus nii mõnegi populaarse beebiblogija moodi (et siin on mu beebil x firma peapael ja n firma mähkmed, ja me käisime esimest korda loomaaaias ja tegime karupuuri juures püksi) ei ole päriselt minu teema, ja poistega autosid veeretanud pole ma ka mitte kunagi, aga see osa, kus lapsel, ükskõik, kas ta on suur või väike, tekib ohoo-moment, või kus laps millestki vaimustub ... palun, neist hetki tahaks veel rohkem. Ma olen isegi valmis teist korda Legolandi minema (aga siis ma võtan kudumistöö kaasa), sest lapsed olid vanemate jaoks iiiiiiiigavas lõbustuspargis nii pööraselt õnnelikud! Minu moodi emadus sisaldab ka pidevat piiride paigashoidmist ja lapstööjõu ärakasutamist, aga ma usun (ja Levi raamatus oli ka nii!), et see ei ole lõpuks paha. Kõige parem lapstööjõu ärakasutamine toimub muidugi siis, kui samal ajal töötab lapse kõrval vanemtööjõud, aga kui piirid on kord õiges kohas, siis jääb vanemale ainult tore osa - nende avardamine vastavalt lapse vanemaks ja arukamaks muutumisele. Väike soe (ja unine) kera süles on muidugi ka imetore, aga need hetked muutuvad laste kasvades aina harvemaks, sest noh, süle mahutavusel on ka mingid piirid. Lapsed kui kaasteelised aga vast ikka jäävad. Isegi kui nad Kolumbiasse misjonärideks lähevad või mõnel muul põhjusel igapäevaselt siin ei ole.*

Emadusest vaimustumisel on ainult see paha omadus, et see ei too leiba lauale. Isegi mitte uute suuremate peretoetuste puhul, pealegi on Jumalal meie laste arvu suhtes omad plaanid, hetkel on kolm ja olgu me sellega rahul. Emadusest vaimustumise ainuke kasu on, et ma tahan olla aina parem ema. Natuke vist õnnestub ka, sest kui raskustest ei õpi, milleks siis üldse raskustega toime tulle, võiks niisama teki üle pea tõmmata ja oodata, äkki läheb ise üle? Ja raskusi pakub lapsevanemaks olemine muidugi küllaga. Raskused piiride õigesse kohta seadmisel. Raskused lapsest õigel ajal õigel viisil arusaamisel. Raskused mõistmisel, et nad ei olegi enam nii pisikesed nagu nad tunduvad ... Raskused lahtilaskmisel. On vaja arendada endas välja oskus mitte närviliselt küüsi närida, kui laps mingitel asjaoludel emmega samas elemendis ei viibi. Ja oskus hoida salapaigas varuks tahvel šokolaadi juhuks, kui põlvkondadevahelised erimeelsused meeleäraheitele viivad. Ka seda juhtub /laiutab käsi nagu Macaulay Culkin filmis "Üksinda kodus" või Unistaja igal sobival juhul, sarnasus on täitsa olemas/!

Sellest kõigest järelduvalt ... teenin edasi seal, kus olen. Küllap ülemus teada annab, kui ta kedagi teist vajama hakkab, ja ehk on selleks ajaks ikkagi kuskil vaja üht kokaraamatute tõlkijat. Või tuleb vahepeal mõni parem mõte.

______
*hetkel on isegi JJ veel selles õndsas eas, kus täiskasvanuna vanematekodus elamine tundub ainumõeldava eluviisina. Eks me oleme rääkinud ka, et meie majja ja krundi peale mahuvad nad soovi korral koos kõigi oma peredega - aga seda näeb siis, kui nad rohkem iseseisvuma hakkavad, arvatavasti on tulevastel miniatel ka mingi sõnaõigus. Peoliblikaid nad loodetavasti meile koju ei too, aga "tee tööd, siis tuleb ka armastus" ei tohiks meie pojad ka oma tulevastele öelda, kui need meie kodu asukoha peale ära kohkuvad.

On meie keskel suvi

See laul kummitas mul reede õhtul kohe koledasti. Just selles vanas variandis - kuigi mina olin seda lapsena loomulikult mustvalgena näinud ega osanud aimatagi, et täiesti normaalsetena tunduvatel lastel olid filmis kaelas pioneerirätikud - sest väljaspool kooliaega ju vähemalt kaheksakümnendatel mitte ükski täie mõistusega inimene sellist asja ei tarvitanud.

Igatahes tuli meile reedel ootamatult suvi. Koos loaga kanda lühikesi pükse ja T-särke, sõita rattaga metsa ja kasutada aiakastmisvoolikut ... esialgu siiski sihipäraselt. Veesõja jaoks ei ole veel piisavalt soe. Võib-olla lähevad enne kuu lõppu isegi mõned puud lehte, kes teab.

Suve lootuses panin maha palju porgandeid, herneid, porrulauguvuntse ja peediseemneid. Tomatite räimepanekuga läheb veel paar päeva aega. Võib-olla saame tuleval nädalal ka oma aia rabarberist kooki - meil siin on nimelt paras Arktika ja kõik asjad kasvavad oluliselt kauem kui normaalsetes paikades (Vanaema, kelle aed on igasuguse põhjatuule eest täiesti kaitstud, väidab, et ma lihtsalt ei rohi piisavalt - eks tal on õigus oma arvamusele). Üks puu, mis algselt pidanuks olema Emma Leppermann, aga on ilmselt pööranud metsikuks, igatahes juba õitseb. Üht kirsiõit nägin ka ja lõpuks ometi õitsevad võililled.

Aiatööde käigus saime nii mina kui Unistaja hammustada mingilt eriti mürgiselt kevadiselt putukalt, nii et Unistajal on paistes põsk ja minul otsmik. Pääsukesi pole sel aastal veel näha olnud, aga me ootame neid pikisilmi. Toitu neile jätkub.

Lillebror käis koolis vastamas ja saime teada, et tema teadmistest jätkub esimese klassi lõpetamiseks. Ega muud arvata olnudki. Jõugu Juht vastas prantsuse keelt ja vastas hästi, nelja peale. Hämmastav, et nii ebamääraste prantsuse keele alaste teadmiste eest "neli" pannakse, aga ju ta siis suutis oma tippvormi ajastada õigeks hetkeks.

Veel saime JJ kohta teada, et Endises Koolis talle hetkel kohta ei ole. Ka see ei ole üllatav, aga millegipärast oleme me siiski natuke nagu pettunud ja segaduses. Nimelt tundus Poiste Endine Kool meile kõige parema valikuna õpitavate võõrkeelte, seltskonna ja asukoha mõttes. Nüüd peame hakkama otsustama, kas üldse (sest Mees ütleb ja üks mu kolleeg, kellega ma sellest rääkisin, arvas ka, et JJ-ga ei juhtuks midagi eriti hullu, kui ta veel ühe aasta koduõppel oleks - ega tegelikult ei juhtuks jah midagi tõeliselt õudset) ja kui jah, siis kuhu ta sügisel läheb. Õnneks on tal Emme Koolis koht niiehknii olemas ja Kohalik Kool peab piirkonnakoolina lapse vastu võtma ka siis, kui me esimese septembri hommikul kell üheksa avaldusega kohale sajame (mida me teha ei kavatse), nii et midagi väga traagilist ei ole. Küsimus on ainult selles, mis oleks parim valik.

Mees käis Väikeses Kuurortlinnas meeste palveõhtul. Jõugu Juht käis juunioridega Lähedalasuvas Lossis ja pühapäevakooli rühmaga ppk lõpetamise puhul Kohalikus Seikluspargis. Lillebror käis loodusringiga Pokumaal. Meie teised ... tegelikult me käisime kõik ka. Laupäeval oli Muuseumiöö ja minul tuli hull mõte minna algselt planeeritud Jääaja Keskuse asemel hoopis Rakverre. Lopsisin valmis mõned võileivad ja keerasin pühapäevase kirikukohviku jaoks mõeldud kõrvitsakoogil tule liiga vara alt ära (ta vajas kiriku köögis kohe mitmekordset üleküpsetamist, et söömiskõlbulikuks saada, aga see kook kipubki nätskeks jääma, kui teda korraga palju teha, inimesed sõid ja keegi välja ei sülitanud), läksime võtsime juunioride väljasõidult JJ ja sõitsime. Linnuses oli väga palju rahvast ja laste vaimustus hoopis väiksem kui eelmisel korral - no aga eks nad ole meie viimasest linnuse-külastamisest saadik ka tervet hulka igasuguseid linnuseid näinud, nelja aastaga jõuab üpris palju. Mängiti üks malemäng ja  käidi kontrollimas, kas sarviline tegelane eemal künka otsas on ikka isane. Olevat olnud küll. Siis läks ootamatult jahedaks, me pidasime piknikku soojema koha puuduses hoopis autos ja tutvusime politseimuuseumiga. Ka seal oli väga palju rahvast, aga mürtsuga vastu takistust sõita ja kiivreid pähe proovida sai küll. Mulle seal sobis, soe oli, aga Mehel kui kogenud astmaatikul sai õhk otsa ja ta muutus pahuraks - ega ei ole jah midagi rõõmustada, kui hingata ei saa. Õue peal oli õhk värskem ja Mehel ka kohe parem olla. Tundus arukas asuda tagasiteele, aga tee peale jäi meie jaoks täiesti ootamatu paik - Roela käbikuivati. Teate, see on täitsa finuminaalne koht! Saab teada midagi kuuse- ja männiseemnete varumisest Ukuaru stiilis, aga muuseumiööl toimus seal ka kohalik rahvateater või midagi sellist. Katusealuse meisterdamise-töötoa materjalidest olid mitmed mehed saanud endale kollikostüümi ehk villast habemetuustid ja rinnakarvad, ja siis nad seal - karvastena - rääkisid ja esinesid. Ootamatult olime sattunud "Eesti rahva ennemuistsetesse juttudesse". Lapsed kuulasid, silmad rõngas, meie imetlesime ahjuust ja kogu maja üleüldse. Ringkäigu ja jutuvestmise lõpuks juhatati rahvas töötuppa, kus lapsed valmistasid ühe käbilamba (JJ), ühe käbiöökulli pesas (Lillebror) ja ühe Originaalse Jalgadega Käbi. Vati Sees! (Unistaja) Mõnikümmend kilomeetrit pärast käbikuivatit palus Lillebror tagaistmelt, kas ma võiksin palun tema öökulli hoida, sest tema tahab nii väga magada ...

Veel saime õnnistatud Saksamaalt tulnud paki ja Hiiumaalt tulnud munade võrra. Mõlemad tulid ilusate üllatustena. Aitäh. Inimesed on ikka ilusad ja head.

Kroonika mõttes

Täna me koduõppisime. Eelkõige prantsuse keelt, Lillebror maalis lilli. Hirmus on see koduõpe, hirmus! Igatahes on see hirmus siis, kui laps, kellele on antud eessõnade harjutamiseks superlihtsad tõlkelaused, kirjutab lihtsalt sõnad üksteise järel ritta, ei eessõnu, ei artikleid ... ometi on tööviohik koos kõigi reeglite ja näidetega käepärast ja isegi soovitatav kasutada! Hirmus on ka see, kui laps, kellele öeldakse korduvalt, kuidas üht sõna hääldada, hääldab ikka põhimõttekindlalt valesti ja hakkab lausa nutma, kui lapsevanem lõpuks õiget hääldust nõuab*. Ja kui kolmas laps sinilille ümarate kroonlehtede asemel kohe mitu korda karikakralehti joonistab ja iga täiesti puhtaks kustutamise järel taas sama vale kujuga õielehti tegema hakkab (teemaks oli lihtsa kujuga õite joonistamine ja guaššidega suure pinna katmine, nii et karikakar poleks tõesti kõlvanud). Kevadväsimus see ei saa olla, mingi imelik kuuseis ilmselt.

Siis läksime õue. Porgandid said maha. Porrulauguvuntsid said peenrasse. Pool peenart sai suhkruherneid ja üks peenar tavalisi herneid, järelikult tuleb herneseemet juurde osta. Peedi ja kõrvitsani me täna ei jõudnudki, aga ehk saab homme või näiteks laupäeval enne muuseumiööle minekut.

Nüüd voolib Unistaja kahekäemõõka ja Jõugu Juht võinuga. Ahjus on makaronivorm. Homme vastab Jõugu Juht prantsuse keelt, aga ma hetkel ei taha selle peale mõelda, tänast vaeva on juba küll olnud ...


_______
*"Unistaja, ütle minu järel: "vuu"!" Unistaja veab moka rulli ja ütleb: "Vöö." "Unistaja! Vuu-uu!" Unistaja (halades): "Vuhuu ..." Oeh. See raske sõna "teie" prantsuse keeles, eks ole.