Kuhu küll kõik kingad jäid...

Viis aastat tagasi kirjutasin sarnase pealkirja all pükstest. Püksimurest on poisid praeguseks välja kasvanud, vähemalt ei ole neil kellelgi enam huvi päeva peamiselt mööda põrandat roomates veeta. Õige mitu paari on Unistajalt pärandunud Lillebrorile ja Jõugu Juhilt Unistajale. Suurte poiste püksid lihtsalt enam ei lagune nii kiiresti! Mulle sobib hästi.

Selle kevade mure on hoopis mõistlikud mustad tänavakingad. Aitäh juba ette, ärge mulle netipoode kohe üldse soovitage, sest... Unistajal on endiselt keskmisest palju laiem jalg ja kinga ma pole elu sees mitte kellelegi julgenud proovimata osta. Juba enne netipoodide tekkimist sain kogemuse, et jalatsid valmistatakse mingi tundmatu disaineri standardi, mitte inimeste jalgade tegelike mõõtude järgi - siis, kui Plasku all oli veel Walking ja seal oli müügil vähemalt kakskümmend ilusat ja soodsat suvekingamudelit... haardvarbalistele, kitsale jalale mitte ühtegi! Uhh.

Niisiis, talvesaapaga on palav, sandaali jaoks vara, kummikutega oleks nagu imelik koolis käia. Eelmisel nädalal võtsime ette võimatu missiooni leida mõistliku hinnaga tänavakingad (soovitatavalt musta värvi, eraldi kontsaga, paeltega, taevapärast mitte spordijalatsit meenutavad!) laiale jalale number 38-39. Selgus, et päris kingapoed niisuguseid asju ei müü. Või müüvad, aga esineb puudujääke vormis, hinnas või kvaliteedis. Või on tegu üle mõistuse kitsaste kingadega, mis tuleb jalga piiiigistada ja pärast jalg sealt seest välja kiiiiskuda. Kõndimiseks ei kõlba!

Sepa turu kingamüüjatel ikka midagi on, arvas Mees. Sandaalid saimegi, neid oli ka vaja. Kõik välimuse ja hinna poolest vastuvõetavad jalatsid olid kiiiiiiitsad. Ega seal Sepa turul kuigi kalleid kingi ei müüdagi, aga see laius, jah... ja millegipärast müüsid erinevad boksid täpselt samu kolme kiiiitsast mudelit. Urr.

Siis ma käisin Prismas toitu ostmas ja seal nemad olid - kõige alumise konksu otsas, mustad, paeltega, silma järgi laiale liistule. Hind vististi 24.95, ma ei viitsi praegu tšeki pealt vaadata. See on rohkem, kui on mõistlik kasvavale lapsele jalga osta, aga kui on valida, kas spordijalatsitega paljajalu laps või mõistlikust kallimate jalatsitega laps, siis ma valin ikka seisuse- ja sündmusekohased jalatsid, mis siis, et kümmekond eurot kallimad kui jala kasvamise kiirust arvestades mõistlik oleks. Unistaja proovis jalga ja ütles, et on mugav küll, eriti seniproovitud eksemplaridega võrreldes. Meist jäi sinna veel üks (1) paar suurust 39.

Tänase ja vajadusel homse päeva plaan on leida mõistliku hinnaga tänavakingad nr 40 kitsamale jalale. Suurusega enam nii hullusti probleemi ei peaks olema, kõige väiksemad meestekingad algavad ju sellest numbrist, aga niipea, kui jalatsimudelil on silt "täiskasvanu", on hind kohe jupi maad krõbedam. Eks me näeme...

Lillebrori jalg on õnneks veel levinud suuruses... ja pigem kitsapoolne kah, tema jalatsitega hetkel tõsist muret ei ole.

***
Selgituseks - meie peres ei kanta spordiriideid ega -jalatseid avalikus kohas muidu, kui spordisituatsioonis. Või kui peaks minema kartulipõllule... või metsa matkama või seiklusparki. Eks needki ole omaette spordisituatsioonid. Samuti ei kanta meil spordijalatsi-imitatsioone tänavakingade pähe. Teate küll neid kingaks maskeerunud botaseid, võeh! Jõugu Juht kräunub, et spordijalatsitega on muuugaaav, aga me parem käimegi kümme poodi läbi, et leida see lapse ja lapsevanema poolt heakskiidetud jalanõu, kui et me lapse botastega - päta-päta - linna peale lubame.

Tuleval sügisel tuleb üks suur mõistatamine, sest kolmandas kooliastmes ma enam last vahetusjalatsitena sandaale kandma ei sunni, aga kummitallaga tennis ei ole minu meelest vahetusjalats... ja kõik kummitallaga asjandused on tennised! Isegi tüdrukud ei kanna enam koolis ballerinasid, vaid kummitallaga asjandusi! Nii et pean hakkama poolest juulist silmi lahti hoidma, et leida JJ-le vahetusjalatsid, mis ei oleks ema meelest liiga õuuuudsed ja samal ajal sobiksid teismeliste poiste rõivaetiketiga naatukenegi (muide, kui koolis stiilinädal oli, siis ma lubasin JJ-l soovahetusepäeval kanda seelikut, aga spordiriiete päeval dresse ei lubanud, sest dressipüksid mitte-spordisituatsioonis on lihtsalt labased*).

Aga mis puudutab ideed "minge ostke lapsele kallima firma poest ja probleem on lahendatud", siis ausalt, minu käsi ei tõuse kasvava lapse jalatsite eest kuuskümmend eurot maksma. Ja kogemus on, et see kallim king ei pruugi ikkagi jalas mugav olla... või võib olla kogu oma hinnast hoolimata kehva vastupidamisega. Kõigi kingade etalonid minu jaoks on need pruunid Elefantenid, mille mu onunaine nii umbes 1977. aastal Saksa DV-st tõi ja mis mina onutütrelt pärisin. Mugavad, klassikalised, istusid hästi jalas. Võimalik, et ma õppisin nende tõttu paelugi siduma. Arvatavasti läksid nad minust kuhugi edasi, siis olid mugavad lastekingad kullakaaluga. Ainult et Elefanten ei tee enam ilusa välimusega jalatseid, suurte poiste suurustest rääkimata... Kui teeksid, siis nende kingad ma ostaksin poistele küll, isegi netipoest.

Huvitav, kuskohast hangivad kingi näiteks laulupoiste vanemad? Peotantsupoiste puhul ma kujutan ette, et nood on enamasti pigem peenema kondiga ja võib-olla on tantsukingad kohe eraldi sort... aga poistekooripoisse on ju igasuguseid, priskemaid ja peenemaid, lavale minnakse ju ikka viigipükste, triiksärgi ja lipsuga, sinna juurde ju tenniseid või sandaale ei panda? Või lauldakse, varbad rullis, nii kaua väiksemate viisakate kingadega, kuni vähegi saab, ja siis minnakse kohe suuremate numbrite peale üle, pool kilo vatti ninasse ja kannatab koori hulgas seista küll?
_________
*ma olen endiselt see ema, kes ilusa kevadilmaga lubab lapsed küll dressides õue jalgpalli mängima, aga söögiajaks tuppa tulles nõuab laua taha jalga päris pükse. Vahetavad ka. Pärast sööki vahetavad tagasi ja kaovad uuesti õue.

Upsi

No ei seisa see lugemispäeviku pidamine meeles. Eriti mitte suure lindatamise vahel. Tegelikult ma ikka loen vahepeal küll.

Carole Nelson Douglas "Catnap" - mnjah. Mees tellis selle raamatu mulle sellepärast, et osaliste hulgas pidavat olema must kass. Kass on tõesti, Kesköö-Louie, aga kassi vaatenurgast esitatakse kogu loost häbiväärselt väike osa. Samas on just kassi esitatud tekst palju vaimukam, kergemini jälgitav ja muhedam kui inimeste sahmerdamised. Viimastest on poole raamatuni lausa raske aru saada. Me wantz rohkem kassi ja vähem inimesi.

Marje Ernits "Kuukerijad" - oijah. Mitte, et ma ise suudaksin midagi paremat kirjutada, aga see raamat... oli küll väga omamoodi eksperiment. Arvasin enne autori guugeldamist, et tegu on mingi järjekordse lapskirjanikuga, aga tuleb välja, et täitsa elukogenud inimene. Võib-olla mulle oleks meeldinud, kui ma oleksin seda 14-aastaselt lugenud.

Dan Brown "Pettepunkt" - klaver põõsas ja vandenõuteooria, aga seekord vähemalt mitte maailmajagudevaheline aaretejaht. Selline ranna- või lennukilektüür, mitte midagi erilist.

Ransom Riggs "Hingede raamatukogu. Kolmas raamat Miss Peregrine'i ebatavalistest lastest" - ma arrrmastasin juba esimest raamatut. Teist ka. Kolmas on sama tore kui kaks eelnevat. Goodreadsis nimetas keegi seda hipsterite Harry Potteriks, umbes nii see ongi. Üle jupi aja taas raamat, mille ma kavatsen endale koju osta, sest need vanad fotod ja see nende ümber kootud lugu... Geniaalne. Ilma fotodeta oleks lugu tõesti nõrgem, aga siin on kahe asja omavaheline kombinatsioon see, mis mõlema poole väärtust tõstab.

Linda!

Küllap see rahvuseepose ürgema üks tugev naine oli. Ega ta muidu poleks sellist poega saanud, kes muudkui kive loopis ja muid suure-jõu-tegusid tegi. Minu elu on viimastel päevadel käinud nii:

Lõbus-lahke Lindakene
rabas rüppe roovilati,
kandis kaikaid kuuri alla
virnastas varjendi varjule...

Täpselt nii ongi. Sügisel said katuselt allapillutud roovilatid hädapäraselt virna laotud. Kuhugi. Küllap kevadel leitakse neile parem koht. Nüüd on kevad ja Mees mõtleski välja koha, kuhu neid panna - lühikesed kuuri, pikad meie paberitega pommivarjendi seina äärde. Pommivarjend on lihtsalt meie moosikeldri peenem nimetus (algselt on ta ka kirjas varjendina, sest sõjaliste objektide ehituseks anti raha), aga selle otsas on mõttetu ja kole kuurike, kus SeeKesSiinMajasEnnemElas hoidis näiteks tsemendipulbrit. Kuuri seina ääres oli vaba ruum, kus need roovilatid absoluutselt mitte kellelegi ega millelegi ette ei jää... järelikult sinna. Noh, eks mehed veavad ka, aeg-ajalt on näha, kuidas mõni poiss läheb nagu noor Kalevipoeg, viiemeetrine latt õlal... Mina kasutan pigem seda lohistamise-meetodit, aga lühemaid juppe on tore kanda - nagu põrsad kummagi kaenla all.

Ja muud... muud polegi eriti teinud.

Lillebror luges läbi "Harry Potteri" esimese osa. Meeldis väga. Meile sobib.

Unistaja ja Jõugu Juht käisid Ettevõtluskülas.

Mees mõtles välja koha roovilattidele... aga seda ma juba ütlesin.

Linda... nojah, teeb Lindat. Lihtne töö, ei vaja mingeid erioskusi. Oma viimase maakaevamise-hargi varre murdsin ka pooleks, nii et ega mul eriti muid tegevusi olegi teha.

Väljas paistab päike, ma lähen ja lindatan nüüd edasi. Kui hästi läheb, tulevad mehed ka appi.

Peki-Heini (läheb isiklikuks ja allapoole vööd)

Ottokar Domma kutsus minu meelest kedagi oma koolikaaslastest Peki-Heiniks. Ju see Heini siis priskevõitu oli. Siinpool arvutit kipub ühe teatava isiku vorm ka kangesti sinnapoole. Iseenesest ongi meie pere loomulik vorm muffinivorm, aga kui kaal on ühemõtteliselt katki, näitab iga kord peale astudes aina suuremat numbrit... siis kipub asi pikapeale probleemi kanti. Ma ei ole veel saavutanud oma kerakujulise vanaema olekut - istudes toetus lõug rinnale, rind kõhule, kõht reitele... aga põhimõtteliselt pole see pikapeale ka välistatud.

Need sõbrad, kes mind päriselus on näinud, ei usu veel jah, aga kui ma ikka istumast tõusen ja tunnen, et puusade peal liigutamise tõttu midagi väriseb... siis ei ole see ju õige asi. Üldse mitte minulik. Pealegi on mõned riided hakanud halvemini istuma. Paksuksminemise tõttu uute riiete ostmine oleks puhtakujuline raiskamine. No ja vaadake, kui Jumal päevi annab, olen mina ka ükskord väga vana. Väga vanal inimesel on palju mõnusam liikuda või lasta ennast liigutada, kui ta on kergekaalulisem. 40+ vanuses aga pole see kehakaalu korrigeerimine sugugi enam nii lihtne kui 20-aastaselt.

Netiavarustest leidsin just pildi, kus üks ümarik proua ütleb, et tahaks olla nii paks, nagu ta oli siis, kui ta esimest korda arvas, et ta paks on. Täpselt. Siis ma olin 19-aastane ja kaalusin vist 55 kilo. Minu tolle-hetke-tööandja oli umbes 31, kaalus enda arvates palju (70 kilo vist?) ja asus käima spordiklubis. Vahepealsete aastate jooksul on ta saanud veel ühe lapse, võtnud kaalus hirmsasti juurde ja päris palju maha. Nüüd on ta 55 ja käib Nepaalis ja muudes taolistes kohtades matkamas, jookseb maratoni ja puha... ja mulle tundub, et näeb pildi järgi päris hea välja. Ta on nimelt Saksamaal kohaliku tähtsusega kuulsus, ma guugeldasin ja sattusin tema FB lehele... Guugeldasin sellepärast, et mingil teadmata põhjusel nägin täna öösel unes maja, kus ta tookord noore emana elas ja lapsehoidjat (khm, mina) pidas.

Noh, mina olen kunagi umbes 22-aastaselt spordiklubis käinud. Ei olnud hea mõte. Pealegi olen ma sellest saadik hankinud endale liigesepõletiku ja elanud püstijalu üle südamelihase põletiku. Mägimatkadele ma niiehknii ei tahaks minna, eriti mitte Nepaali. Alpides mõne paaritunnise tiiru võiks teha, kui ma kunagi Alpidesse peaksin sattuma. Maratonijooks ei tule kah kõne allagi, jooksmine, öäk. Vastumeelselt ei tohi sporti teha, muidu on pärast kohutav vajadus lohutustoidu järele ja pugin kõik kalorid uuesti tagasi.

Kestvusalad mulle muidu sobivad. Maakaevamine ja seenekorjamine... ja muruniitmine, aga selle viimasega tegelevad nüüd peamiselt poisid. Seentega on hetkel raskusi, kevadkogritsad meile ei sümpatiseeri. Maa oli üleeilse katsumise järgi alates seitsme sentimeetri sügavusest veel külmunud, aga äkki varsti juba saab... Ühesõnaga, sporditeemal loodan koduste võimaluste peale. Majaesises pargis on ka veel lõputult riisumisvõimalust, liigutamine seegi.

Dieediasjandusega on aga nii, et šokolaadi me tõesti enam ei osta. Sööme küll, kui antakse, ja mingi küpsetusšokolaad on kapis kogu aeg olemas, aga nii, nagu mõne aasta eest, et lapsevanemad pistavad kilo salašokolaadi nädalas... ei mitte. Korralikuks koogiküpsetamiseks ei jätku mul kah praegu enam energiat. On huvitav, et umbes aasta eest märgatavalt vaesematena sõime palju rohkem koduseid toite kui praegu. Isegi vist tervislikumalt, kui nüüd mõelda poejogurtite (aga Tere põldmarjajogurtile ei ole ju võimalik vastu panna, sest põldmarjad!) ja Nutella koostisele. On selline imelik vaheperiood, et mahe-lehtsalati ja veisefilee jaoks natuke nagu vaesevõitu, aga ei ole ka otsest rahalist vajadust igapäevaselt lihtsaid ja tervislikke hautisi teha. Või pigem on vajaduse puudumine kinni peas, mitte rahakotis. Koduse lehtsalatipeenra asukoht on tegelikult juba valmis vaadatud ja kavatsen kohe mai alguses külvama hakata, aga millal neid süüa saab, eks ole...

Ja mehed ja poisid muidugi nõuavad liha. Täna olen kodune, õhtusöögiks valmistan šnitslit, sügavkülma-friikartuleid (neid ilma rasvata, ahjupannil praetavaid, sest sügavkülm tuleb tühjaks saada), tomatisalatit - no see vähemalt on tervislik ja kalorivaene - ja šokolaadi-vaarikamuffineid. Sest kui emme enam üldse ei küpseta, siis on ka jama. Lõpuks on minu suureks eeskujuks kreeka mamma filmist "Minu pirakas kreeka pulm" - "Söö, Ian, söö!". Tõsiseltvõetav figuuriprobleem on arenemas tegelikult ju ainult minul ja Mehel, poisid on kõik saledad.

Mul on ettekujutus, et mõistliku kehakaalu säilitamiseks on lisaks liikumisele ja tervislikule toidule vaja regulaarseid söögikordi ja piisavalt und. Hm. Söögikordadega on nii, et tööpäeval süüakse päeva jooksul seda, mis koolisööklas pakutakse, kodus saab ise valida ja teha, mis meeldib (näiteks panni praetud suvikõrvitsaviilud ja tomatitükid. nurrrrrr.). Unega on keerulisem. Pesupesumasinale taimer vahele, et ei peaks ööelektri tõttu südaööni üleval passima, kui väsimus tapab... või kogu pesupesu nädalavahetustele. Nüüd saab ju nööre kasutada ja torude külmumise ohtu ka nagu ei ole. Ja häbematult äratava varahommikupäikese vastu... kardinatele vooder. Õmblemine, võeh. No aga segamatu ööuni ja selle tagajärjel tervem ja pikapeale riietesse paremini mahtuv mina on vist vaeva väärt? Iseenesest on üks pikema ööune tagamise tingimus juba täidetud - lapsed panevad endale teist nädalat ise äratuse ja keedavad meile lahkesti kohvivee, kui mina kööki tuigun, istuvad nad juba laua ümber ja kühveldavad krõbinaid... või mida juhtub hommikusöögiks olemas olema. Isegi kümme minutit pikem hommiku-uni on meie aktuaalse hirmsa unevõla juures oluline.

Ja nüüd klõpsasin korraks FB peale ja seal ütleb üks naisteoloog, et "Enamik läbimurret toovaid plaane jääb elluviimise, mitte väljamõtlemise taha." Välja mõeldud on, seega on olemas PLN. Kõigepealt riputan välja nöörile öösel pesnud pesu - ja eile oli viimane kord nädala sees hiljani üleval passida! -, see on liigutamine*. Siis koon villavaibakesi ja kui õues soojemaks läheb, riisun parki. Liigutamine. Toitun päeva jooksul eelkõige suvikõrvitsast, tomatitest ja Väikevenna leivast. Hea söök, samas vähe kaloreid. Ja õhtul lähen varakult voodisse. Eks ma kunagi edaspidi räägin, kuidas õnnestus. 

_________
*muide, meie krudi üldise ko-hu-ta-valt ebapraktilise  ja hooldamatu suuruse puhul on kasvuhoones või kompostihunniku juures käimine ka juba paras jalgsimatk, suvepoole saan liikumise isegi kodus püsides kätte. Äkki peaks sammulugeja ka kaela riputama, mis te arvate?

Oeh

Mul pole siin silti "vaat kuidas mina omal ajal...", aga võiks ju olla. Järgneb tänase päeva näide absoluutsest heaoluga ärahellitatusest.

Tööl. Saabub minu isiklik laps (soovib jääda anonüümseks). "Emme, mul tuli koti küljest üks lukk ära."
Möh? Laps demonstreerib muidu absoluutselt terve koti küljes tõmblukku, mis oli varem kahtpidi avatav, nüüd on ainult ühtpidi. Saate aru küll, need lukukelgud või mis nende nimi ongi...
"Ahaa?"
"Einoh, et see kott on nüüd ju katki. Teine lukk võib ju ka ära tulla ja... nüüd ei saa seda enam niimoodi korralikult avada..."
"Esiteks, laps, ma ei osta sulle uut koolikotti, kui sa ei ole ise kaasas ega saa seda endale selga proovida, teiseks on täiesti loomulik, et ühe tõmbluku kohta ongi üks tõmbamisasjandus."
Lapse nägu väljendab puhtakujulist jahmatust. Jahmatust selle üle, et tõmblukk ei peagi automaatselt olema kahe või kolme avamisvõimalusega. Et ema otsekohe poodi ei tõtta, sellega on nad isegi harjunud... ja et koolikotid võivad olla erineva mugavusastmega, seda on see konkreetne laps kah juba kogenud, aga et tõmblukud tohivad olla ja funktsioneerivad ikka veel ka üheainsa lukustiga (nii nimetab seda Vikipeedia), on jahmatav. JAHMATAV.

Ma ei hakanud rääkima, kuidas meie omal ajal ranitsatega, mille klõpsu ükskõik kes möödaminnes lahti sai... ja kuidas meie omal ajal kilekottidega... triikraua abil taastatud sangadega kilekottidega... Pealegi on meil varasem kokkulepe, et uue koti vaatame suvel Saksamaalt. Kui õnnestub. Suvel on rohkem valikut ka, olgu siin või seal.

Niipalju siis sellest, et ma neile igaõhtuselt "Seltsimees last" ette loen ja neid pilte olen näidanud. Hane selga vesi.

Um, ma tean, et enne tegelikku isiklikku kokkupuudet ei saagi aru, aga...

Esimesel soojal kevadisel päeval...

Keetsin kohvi ja saatsin mehed Linna minema.

Panin niide ja sukka kanga villavaibakeste jaoks.

Kudusin mõned villavaibakesed.

Korjasin resti pealt pesu.

Loendasin Lillebrori ja enda tomatitaimekesi. Lillebror juhib.

Vaatasin korduvalt, kuidas kurepaar pesa remondib. Ega siis igapäevaselt ei saa näha, kuidas valge-toonekurg pesa ehitab!

Tutvusin oma pangaarvega. Nurrrrrrr.

Maksin ära mitu arvet. Arvete rohkust arvestades on ikka nurrrrrr.

Tuterdasin soojuse üle imestades ümber maja.

Riisusin ära majaesise. Siis tuli tuul... Mees saab selle nüüd üle riisuda.

Viisin ära kokkuriisutud lehed. Maja ees on nimelt suur vana tamm, mis viskab lehed maha novembri lõpus või nii, aga siis me ei riisu enam midagi.

Udistasin sellesama tamme üht kahtlase olemisega oksa rehaga...

KARGASIN.

Vaatlesin udistamise peale mahakukkunud umbes nelja meetri pikkust oksa. Kaal kindlasti üle kümne kilo. Surnud, täiesti surnud.

Otsustasin, et vaja on konsulteerida Laenulapse isaga, kes on diplomeeritu aednik ja muidu tark mees. Kardetavasti läheb siin kohe varsti tammesaagimiseks.

Tegin tule pliidi alla. Üllataval kombel ei ajanudki eriti sisse.

Keetsin topeltportsu kartuleid (homme praeme ülejääki), praadisin omletti, segasin salatit.

Õhtupoole loodetavasti lõikan kaltsu ja koon salli, aga enne seda ajan mehed õue ja sunnin neidki aiatöid tegema. Keegi peaks mingit magustoitu ka valmistama, hm, kisselli või midagi sarnast?

Ja muidugi olen lasknud ja lasen veel umbes ikskümmend korda kasse sisse ja välja ja sisse ja välja...

Kevad!

Lõpuks ometi on kevad. Päris kevad koos kummikuid õgiva pori, ärganud kärbeste ja aktiivselt tegutsevate lindudega. Eile raporteerisin ühe kure saabumisest, täna õhtul koju jõudes nägime kahte - ja pesavaremetel oli tehtud juba natuke taastamistöid, Lillebror teadis öelda, et varem oli pesa-alust (lihtsalt vana elektriposti miskid risttoikad) rohkem näha olnud.

Tihe nädal oli. Esmaspäev oli tavalise päeva moodi, ainult et hommikul sadas lörtsi. Teisipäeval käisime kinos ja saime teada, et ka Vanaisal on mäluhäired - ta olevat Konsumisse ära eksinud. Oeh. Kolmapäeval oli Mehel lihtsalt pikk päev, üks koosolek toimus ebaharilikul ajal. Neljapäeval oli PLN tulla mõistlikul ajal koju ja kasutada ära sooja ja kuiva õhtupoolikut... õhtupoolik oli vägagi vihmane ja Jõugu Juht haige. Sellest ma ka juba kirjutasin. Reedel osalesid kaks nooremat poissi - JJ, kelle palavik oli juba taandunud, veetis terve päeva üksi kodus - sünnipäeval, meie Mehega käisime samal ajal restoranis. Chopsticksi meekana ei olnud seekord nii krõbe, aga maitse oli ikka õige. Laupäeval olime moodne perekond kahe lapsega, Unistaja läks Laenulapse poole laenulapseks, tegime natuke esimesi aiatöid. Must Mimi käis vähemalt kakskümmend korda sisse ja välja. Pühapäeval oli kirik ja minul kohustus juunioride tundi pidada ja õhtupoole Laenulapse Venna sünnipäev. Mina käisin kiriku ja sünnipäeva vahel palvekas, Mees viis Vanaisa poodi ja püsis tal kõrval, et ta jälle ei eksiks... aga vähemalt ei kavatse Vanaisa hetkel surema ega voodihaigeks hakata, olevat endale uue jope ostnud. Sünnipäevatamise ajal pidasime meie Mehega sünnipäevakoha kõrval hamburgeripiknikku. Juhtusime istuma vanavanaonu Heinrichi (ehk Henriku, aga kuna Hendrikuid, Endrikuid ja mis iganes Henriku variante on minu isapoolse suguvõsa ajaloos veel hulgi, siis ma kutsun teda edasi Heinrichiks, et vahet teha) nimelisel pingil. Ilmselgelt oleks vanavanaonu mälestuse väärilisem olnud süüa midagi kultuursemat kui hamburger, no aga ta olevat olnud mees, kes ka lihtrahvast mõistis...

Kohtasin suure rõõmu ja tänumeelega ootamatult Ritsikut. Aitäh. Oluliselt vähem rõõmu valmistas üks kohtumine nädala sees... ütleme nii, et Nobby Nobbsi kalamüüjast pruut oli selle kõrval veel täitsa tsiviliseeritud inimene. Küll ma tahaksin, et "a mul põle seda teie kultuurat vaja"-inimesed oleksid väljasurev liik, aga või meil nii hästi läheb...

Muidu oli tegus nädal, aga ma paluks nüüd midagi natuke rutiinsemat. Kui saab olla rutiini asjaolus, et on kevad, kevad, kevad!

Lugesin kah.
Boriss Akunin "Teemantvanker" - selle raamatuga on nii, et esimene ots on tapvalt ebapõnev. Selline Tšehhovi vanaisale-külasse stiil ei ole üldse minu jaoks! Teine osa, mis olevat hoopiski esimese osa detektiivi (kelleni ma suure igavuse tõttu üldse ei jõudnudki) sissejuhatus, oli natuke parem, aga ma nüüd ei tahaks taas ühestki idamaisest maailmavaatest jupp aega midagi kuulda. Põlastada inimest sellepärast, et ta sõjavangis olemise järel elus on... on põlastusväärne, vabandage. Ma olen ennegi öelnud, et see ida kultuuride asi mulle ei sobi.
Aleksandra Marinina "Üksildaste penide ulg" - vaat selle autori raamatud mulle sobivad. Ka vene detektiivkirjandus, aga kuidagi hoopis... inimlikum. Või ma ei tea. Igatahes sobis.
Katrina Kalda "Maa, kus puudel pole varju" - täpselt nii, nagu tagakaanel öeldud, düstoopia. Kohati vast natuke raskepärane, mulle meeldis kõige rohkem vanaema Sabine osa.
Tammy Cohen "Paha-paha tüdruk" - tüüpiline niinimetatud psühholoogiline põnevik, kus umbes alles lõpus selgub, kes see ebamäärane pahalane siis on. Segadusse ajab, et osa tegevust toimub nii-öelda praegu ja osa aastaid varem... või hiljem, kuidas võtta. Aga iseenesest hästi kirjutatud.
Michael Cordy "Imegeen" - läheb natuke kõigi nende muude poolteaduslike raamatuse kandi, Brown ja Crichton ja nii edasi. Ja vahelduse mõttes ei ole ateistlik Jeesuse-seletus uhas valeõpetus, vaid täitsa huvitav lähenemine. Aga kohati on ikkagi... koledavõitu ka.
Joanne Fluke "Double Fudge Brownie Murder" - seekord juhtub midagi muud kui tavaliselt, aga ma ei ütle, mis... aga nagu varasemad samateemalised sündmused, on seegi absoluutselt ebausutav. Aga retseptid on endiselt head ja Moishe on kass.