CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Thursday, July 20, 2017

What a difference a day makes ...

Üleeile oli selle koha peal veel paksult sammaldunud eterniit, kole aken ja kõige all pehkinud laastud. Täna on paigas niinimetatud aluskile, mis jääbki sinna, kus on (ühe koha peal tuleb kilesse auk, meister unustas nimelt tööhoos katuseakna ära). Soojustusevatindus (mis iganes selle korrektne nimi on) tuleb selle alla, seestpoolt ... siis, kui me sellega tegelema hakkame. Meie eelarve ja hetke võimaluste juures pidavat see olema kõige mõistlikum lahendus.

Kinni ehitatud katusealustest tulid muuhulgas välja karbike püssikuule, mitmed apteegipudelikesed, ilmasõja-eelne "tulitikkude" karp ja kiri emale, autor ja ema nimi teadmata. Nüüd selgusid ka mõned konstruktsiooni eripärad, mis mulle kohe üüüüleüldse ei meeldi, aga võimaldavad arvatavasti tekitada vähemalt ühe hm, salakäigu - nagu peaaegu täiuslikus kollases majas on.

Maja ümbrus näeb välja, nagu ... nagu oleks seal lammutatud katust. Köögi akna all kasvanud põõsad meile niiehknii eriti ei meeldinud, aga mis Jõugu Juhi maasikapeenrast ja minu roniroosist järel on, selgub hiljem. Metsviinapuu kasvab loodetavasti tagasi.

Wednesday, July 19, 2017

Rindeteated

Katusetööde algus lükkus tänaseks, lootuses, et meie poolt välja valitud ilmateade räägib tõtt.

Eile õhtul oli selline tunne:

(pilt kusagilt Internetist ja vähemalt "Sõrmuste Isanda" austajad teavad, et nii ütles Theoden Kuning, kui algas üks filmi suuremaid lahinguid)

Täna hommikul polnud tunne palju parem. Isegi abivalmis kogudusevendade tulek ei parandanud tunnet, et tuleb midagi suurt ja hirmsat.

Mees lõhkus koos ühe abistajaga ühes Maja otsas, teised kaks abistajat lõhkusid teises otsas. Töömeetodid, muide, olid täiesti erinevad, aga lõpptulemus üsna sarnane.

Katuse anatoomiast: kõige peal oli sammal, siis eterniit, selle all Maja originaalkatus ehk saja-aastane laast. See tegi olukorra keeruliseks, sest laastukatuse roovitus on pärast laastude eemaldamist nagu siil ...

Kui ma kööki süüa tegema läksin, oli tööjärg just köögiakna kohal. On natuke nagu häiriv, kui katuselaastud aknast muudkui mööda lendasid. Lõunaks pakuti karjasepiruka moodi asja ja kohupiimakooki. Lõuna ajal käis siit üle ka kohaliku tähtsusega vihmasabin koos tugevamat sorti tuulega - see puhastas ka natuke katust.

Pärast lõunat arvasid mehed, et naisjõust võiks ka abi olla. Mõtlesin Lindale eesti rahvuseeposest ja tarisin eterniiditükke ja roovitust. (Lahke, leebe Lindakene /rabas rüppe roovilati,/ vinnas vaevaga virnadesse, / kuhjas käbedalt kuuri alla ...) Selg teeb nüüd naksti.

Õhtupoole tuli abiväge juurde, puhanud kätega. Kus siis hakkas töö lendama! meie koguduse juhatuse esimees tegeleb tööalaselt ehitusjärelevalvega, küllap ta teab, kuidas majad on kokku pandud ja kuskohast lahti saab võtta ...

Kui katusemeister vihmakaitset paigaldama saabub, oli ta natuke jahmunud. Majaesine oli ju laaste ja naelu täis, teda ei võinud sisse sõita lasta, aga sõitmist keelas mingi tolmune, punases maksikleidis* ilmutis. Kas lammutustööde puhuks tuleks kanda mingit muud värvi maksikleiti?

 Päris õhtuks oli tulemus selline:

Ja siis asus meister vihmakindlat katet paigaldama:

See, mis allesjäetud roovlattide vahelt paistab, on jah taevas, Maja katus on armsasti murtud lõikega.

Homme tuleb teine pool, oeh ...


______
*seenelkäimise-pükstel tuli nööp ära ja rohkem mul pükse ei ole, mille sisse ma mahuksin. Kodused riided on niiehknii vajadusel ka tolmulapi funktsioonis ja ühel hetkel jõuavad nad kõik kaltsukotti niikuinii ...





Tuesday, July 18, 2017

Kui antakse, siis kuhjaga ... ehk nii palju siis pesukausiromantika vältimisest

Eile avastas Mees köögivalamu alt lekke. Sealtsamast, kus ta kolm kuud tagasi põhjaliku ümberehitustöö tegi. Selgus, et täiesti katki on kolm kuud vana ... asjandus, mis jämedamast veetorust vee erinevate tarbimiskohtade vahele ära jagab. Loodetavasti vahetatakse see poes ümber.

Eile õhtul läksin pesema. Vesi oli ebameeldivalt jahe ja kuidagimoodi soojemaks ei läinud ... Vannitoaboiler on omadega läbi. Boilerdab küll hoolega, aga veetemperatuur sellest ei muutu. Võib-olla on see küttekeha loomulik eluõhtu - sest boiler on oma 11-12 aastat vana ka -, aga võib-olla kuidagi seotud minevanädalase välgutabamusega (täna selgus netiantenni vahetamise käigus, et meie wifiasjandus on ka hukkunud, ilmselt välgulöögist).

Ei viitsi enam nutta ega naerda. Veeasjanduses on kõige olulisemad veepump, äravoolusüsteem ja pesumasin (just selles järjekorras!), kõik muu on kuidagimoodi asendatav. Soojaveeboileri saab asendada külma veega karastamisega, kes tahab, või - ma arvan, et see osutub populaarsemaks - veekeedukann-pesukauss-kopsik süsteemiga. Kuni tekib uue boileri hankimiseks vajalik raha ja vannitoas suurema lammutamise jaoks vajalik aeg. Sest boiler ja torud ja muu jama on ilusti seina taga, nagu peab. Küll need raha ja aeg tekivad, alati on tekkinud.

Aga kui ma kuhugi puhkama (nagu puhkama, mitte uusi ja põnevaid elamusi kogema või kellelegi seninägemata sõbrale külla) lähen - Kuurortlinna Teise Vanaisa juurde vast ikka -, siis palun, ärge püüdke mind mingite õueduššide või lilleliste silmapesukaussidega võluda, see ei toimi kohe üldse mitte.

Sunday, July 16, 2017

Millal meile suve antakse?

Tegelikult oli suvi neljapäeva ennelõunal. Mõned tunnid. Ma käisin Linnas lahtiste kingadega ja panin kampsuni ainult poodi sisse minekuks (külmletid!) selga. Turult ostsime migratsioonitaustaga kirsse ja põliseesti kurke, ühe päeva hapnenud, Kuusiku talu omasid. Siis tulime koju ja ma korjasin igaks juhuks nöörilt ära pesu ja peenrast maasikad ... ja siis rebenes pilv. Vihmaga me oleme harjunud, seda antakse viimasel ajal peaaegu iga päev, aga seekord lõi äike kohe väga lähedale. Käis kõmin ja PLAKS. Väga ... elektrilise loomuga PLAKS. Hukkusid printer ja netiantenn. Õnneks oskab Mehe tahvelarvuti oma mobiilset Internetti jagada.

Kohtusime kenade ja vähem kenade inimestega. Võtsime vastu külalisi - Lillebrori Sõber perekonnaga. Tänu sellele sai mõni nurk elamisest keskmisest puhtamaks.

Ajasime vaibaäri. Olin kunagi ühest õuuuudsest hõbeniitidega villasest lõngast kudunud vaibakese, mõeldes Maria Petrovnale - minu meelest eelistab just vene kogukond sisustuses säravaid detaile. See vaibake läks aga täitsa eesti peret käpa all hoidva musta kassi külje alla. Mis võiks mul selle vastu olla, et minu kootud vaibakese peal lesib kass?

Käisin metsas. Paar peotäit kukeseeni ja topsitäis metsmaasikaid, täitsa kodulähedaselt raiesmikult. Maasikaid korjates on väga hea palvetada ja Jumalaga rääkida, tuleb välja. Ausalt öeldes tundsin seal suuremat Jumala ligiolu kui täna kirikus. Eks see pühapäevane jumalateenistus ongi vahel rohkem enda joone peal hoidmiseks, isiklik suhe areneb rohkem omaette palvekambris olles. Või metsas.

Kirjutamise vahepeal käisin õues pesu riputamas. Villased sokid ja kampsunid. On kord juba selline suvi, et villaseid sokke ja kampsuneid tarvitatakse ja siis peab neid ka pesema. Kätel hakkas külm ... kell on kümme õhtul ja on juuli keskpaik. Ma paluks nüüd mõned nädalad päris suve, nii et ka täispalkmajas soe hakkaks ja ujumaminek hea mõte tunduks ... ja et ei juhtuks enam seda, mis täna juhtus. Nimelt astusin salati jaoks tilli tooma minnes porgandipeenrasse, sest umbrohu alt ei ole jälle võimalik vahet teha, kus on peenar ja kus peenravahe. Umbrohi kasvab ju vihmaga kõige paremini. Urr.

Saturday, July 15, 2017

Printsess hernel

Lutsumaja minia (see minu eakaaslane, mitte see päris uus) ütles mulle juba õige mitu aastat tagasi: "Puhkus. Käib. Metsas." Nojah. Hiljuti tuli emmede hulgas jutuks, kus puhatakse, ja meie pastoriproua unistas rabajärve ääres istumisest, kõik kohalviibinud noogutasid innukalt kaasa ... peale minu. No ja üks sõbranna, kes peresuhete tõttu üsna sageli saare peal käib, märkis, et Hiiumaa on veel päris, Saaremaa on liiga ära maniküüritud.

Hiljem ma juurdlesin selle ütlemise kallal ja mõtlesin, et tegelikult mulle meeldibki maniküüritud paik. Selline, kus on asfaltteed. Ja kus saab kontsakingadega käia. Ja kus on väikesed kenad söögikohad ja mõni teeviitade ja infotahvlitega ajalooline paik ja mõnusad kõverad tänavad. Saare peal käija sõbranna naeratas selle kirjelduse peale (naeratus on telefonis kuulda!) ja ütles, et sa kirjeldad praegu Haapsalut. Täitsa võimalik, ma pole Haapsalus väga ammu käinud. Ahsoo, kui ilm ujumist võimaldab, siis paluks peene valge liivaga randa ka. Kruusatee- ja pesukausiromantika pole kohe üldse mitte minu jaoks.

Enne kui te kõik ennast õhku täis tõmbate, et Midagi ütlema hakata - vaadake, see Eestimaa puhas ja puutumatu loodus tuleb meil siin uksest, aknast ja põrandapragudest sisse. Mul ei ole tõesti vaja koduväravast kaugele välja minna, et kruusateed kogeda, ja ilma vee ja igasuguse kanalisatsioonita elasime me siin alguses kah. Vajadusel saaks uuesti elatud, aga puhkuse mõttes ... ei taha. Kui puhkusele minna, siis ma tahaksin ideaaljuhul tõesti kuhugi nunnusse linnakesse, kus saab tänaval Opel Corsaga tekitada üheautoummiku ja kus on veel pagariärid ... või kui loodusesse, siis Kuhugi Hoopis Mujale. Tähendab, kõrge männimets, väikesed järved ja voored on meil siin kodus täitsa olemas, paluks merd ja mägesid ja muud taolist harjumatut kraami. Iseasi, kui Puhkuse Paigas on toredad inimesed, keda kohata, siis ma elaksin paar päeva ka täitsa tavalise männimetsa ja - vajadusel - silmapesukausi üle.

Sellegipoolest ei läinud me ka sel aastal koguduse laagrisse. Inimesed, jah, neid me armastame seal väga, aga koht ja olme* ja ... ei ole meie koht, eriti mitte minu koht. Poisid oleksid nõus isegi telkima (brrrrr), kui saaks mitu päeva koos sõpradega  madistada. Küllap me mõne aasta pärast läheme nendega jälle sinna. Kui jälle päris suve antakse.

_____
*ma tean, et algusaastatel oli seal olme väga hirmus ja praeguseks pole põhjust viriseda, aga ikkagi ... ma ei puhka seal.

Wednesday, July 12, 2017

12 pilti 12. kuupäeval

Tegelikult kavatsesin ma teile täna näidata, kuidas ma pärnaõisi korjan. Aga ilm on selline, et pärn ütleb, et õitsege ise. Siis ma mõtlesin, et mis ma ikka allergiaravimit ja põrandapesemist pildistan ... aga õhtuks tuli päike nii välja, et tegin aias tiiru ja mõtlesin, et näitan seda, mis meil 12. juulil aias toimub.

 See takjas kasvab rahulolevalt ja enesekindlalt keset küüslaugupeenart.
 Liilia on isehakanu, ilmselt istutas ta sinna kibuvitsavõpsiku külje alla SeeKesSiinMajasEnnemElas.
 Naadiõit tohib süüa!
 Vabandust, kibuvitsaõis sai udune.
 Noored kured toimetasid täna pesal.
 Kurgirohi sai ka udune, aga tagantpoolt on näha, et mu lavendel õitseb.
 Antakse lootust, et saame sel aastal esimest korda oma aia kirsse.
 Maasikaid saame juba mitmendat aastat.
 Veepüstolid on lootusrikkalt õues, aga mängida tohib nendega ainult palava ilma korral.

Tuulekoja posti küljes on kuresulg. Mis nende puidupragudega ikka muud teha.
 Eestpoolt näeb see katus praegu välja selline ...
... ja tagantpoolt selline.

Tuesday, July 11, 2017

Maasikad ja mida meie nendega teeme

Kui Sa peaksid olema üks neist inimestest, kes ei armasta maasikaid*, siis tule homme õhtul tagasi, täna ma midagi Sinu jaoks huvitavat ei räägi.

Kui ma olin laps, oli minu suhe maasikatega ebamäärane. Suvised värsked maasikad olid muidugi õnn ja rõõm. Neid osteti turult. Talveks aga keetis Vanaema moosi teemal "terved marjad siirupis" ja pahandas minuga kevadeni, miks ma seda ülimagusat ollust ei tahtnud. Vanaema on muide pühendunud suhkrupõlgur, välja arvatud siis, kui asi puudutab moosi. Olukord paranes siis, kui Vanaema kursusekaaslane, arvatavasti üks väheseid nõukogudeaegseid taluperenaisi tutvustas Vanaemale maasikakompoti olemust. Ma täpselt ei tea, kuidas seda tehti, aga selle maitse oli märgatavalt värskem ja mõnusam kui Vanaema moodi keedetud moosil. Sellest hetkest algas meil kompotiajastu, mis oma tipp-perioodil nägi välja nii: ühel suvehommikul saabus 30-40 kilo maasikaid, mis tuli kõik korraga ära puhastada. Laps aitas, muidugi. Siis tulid maasikad panna purki - lapsel on väikesed käed, eks ole - ja algas kompotitamine, mille ajaks lubati lapsel minna raamatut lugema. Talvel imbus mainitud laps sageli keldrisse ja pätsas kompotipurgi, mis kuidagi kummalisel viisil kähku tühjaks sai.

Kui ma juba Mehega koos elasin, selgus, et tema armastab kõigist puuviljahoidistest kõige rohkem maasika-toormoosi. Kui me endale korraliku sügavkülmaga külmkapi saime, oli selge, millega sügavkülm suvel täita. Siis me saime lapsed ja vajaduse sügavkülmas muudki hoida. Ja veel natuke hiljem jõudsin ma otsusele, et turult maasikaid osta on tore küll, aga äkki võiks proovida neid ka ise kasvatada. Tuttavalt saadud mõnikümmend taime kasvatasidki endale juba esimesel suvel marjad külge ja siis sai selgeks, et maasikaid tuleb kasvatada kohe palju. Jaanuari alguse lumetu külm mõjus küll minu peenradele üpris hullusti, aga isegi sel aastal on meil natuke maasikaid. Saab süüa ja saab moosi.

Maasikaid pannakse hommikupudru peale. Ja jäätise peale. Ja smuuti sisse. Ja tehakse maasika-sidrunikooki. Mõned inimesed panevad maasikaid salati sisse ka, mina pole proovinud. Ja loomulikult süüakse maasikaid niisama. Päikesesoojadena kohe pärast korjamist või õhtuseks magustoiduks kausi seest. Maasikaid saab külmutada tervelt. Selleks tuleb muidugi valida kõige ilusamad maasikad, sest külmutatud maasikate peamine eesmärk on saada tordikaunistuseks. Loomulikult külmutatakse maasikaid püree ehk toormoosina, väikestes karpides. Keedetud moosidest armastame meie maasika-sõstramoosi, sest see ei lähe ülearu magusaks, ja maasika-rabarberi-banaanimoosi, sest see on huvitav. Lihtsalt niisama, suhkruga keedetud maasikamoosi võib muidugi ka, aga see tuleb kindlasti läbi mikserdada. Terved marjad siirupis ei ole moos ega midagi!

Kui maasikad on oma marjasaagi andnud, jätan ma nad tavaliselt rahule. Alles augusti teises pooles lähen vaatama, mida nad teinud on ... tavaliselt on nad teinud hulgaliselt pojakesi. Pojakesi jätkub endale ja teistelegi jagamiseks, mis kusagil kohta ei leia, läheb näiteks hernepeenrasse talvituma - niiehknii on kevadeks veel taimi vaja, sest sugugi mitte kõik maasikapojad ei taha uues peenras kanga sees talve üle elada. Kui aga elab, siis annab juba esimesel aastal saaki. Muide, juttu, et üle kolme aasta pole mõtet maasikataime peenras pidada, võib täitsa tõsiselt võtta. Minu kolmanda aasta taimed kasvatavad küll rohkelt marju, aga need on esimese ja teise aasta taimede marjadega võrreldes alati tillukesed ja krimpsus. Pealegi tahab maasikas aeg-ajalt väetamist, aga mis sa sinna kile alla väetad ... Ikka uus peenar, umbrohi välja, paks kiht kompostimulda peale, kile kõige otsa ja taimed kile sisse. Ja kui hästi läheb, saab juba järgmisel suvel päikesesooje marju.

____
*räägitakse, et selliseid inimesi on olemas. Igasuguseid inimesi on olemas.